Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/497

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 496 —

hea! Wõi: parem waba Maltswet, kui raudus Mooses olla! Hirm baronite eest, hirm hoopide, ahelate, wangitorni, Siberi eest oli prohweti tümaks teinud — nüid, kus ta pelgupaika jõudnud, kuhu püidjate käewarred ei küininud, kus tal julge ja rahuline oli hingastada ja puhata! Mis tarwis nende küinte wahele tagasi minna? Liht-inimlikult niisama õige ja mõistlik küsimine, kui tema tegelik ärawastamine oli! Ja inimlik-loomulik oli ka trööst, millega Maltswet ennast wõis waigistada: Küllap nad jõuawad ka teiste juhil siia, kui nad tulla tahawad ja kui neid tulla lastakse!… Kainendawalt, mahasuruwalt, julgust kahandawalt oli wist Maltsweti peale weel see lugu mõjunud, et ta Krimmi mitte selle mett ja piima jookswa Kanaani ei leidnud olewat, nagu ta usklikkude seas äratatud lootuste järele pidi olema, waid paraku — esimese nägemise järele — mitmes tükis halwem, kui mahajäetaw maa oli. Mis siis, kui rahwas selle asumaaga rahul ei ole, kui nende wiha prohweti wastu põlema süttib, kui nad teda pettuse wõi wähemast meelekerguse pärast süidistama hakkawad! Ei, parem ettewaatlik olla ja wähema auga leppida…

Noore maakuulaja ja tema kaaslase näod ilmutasiwad, et neil waewarikas, kurnaw teekond selja taga oli, teekond, mille wäsimusest nad ajutise puhkamisega suuremates wahejaamades mitte wõitu polnud saanud. Nad oliwad mai-kuu wiimastel päewadel tulema hakanud, esiotsa oma hobustega sõites. Aga warsti jäi noorem hobune haigeks, nii et mehed ta Harkowi kubermangus kahe rubla eest ära pidiwad müima, mispeale ainult ühe hobusega edasi sõideti. Aga kõigest söötmisest ja turgutamisest hoolimata wõttis pikk teekond rohke palawusega ka selle looma naha wiimaks nii maha, et reisijad ta ühes wankri ja riistadega Orelli kubermangus rubla kuueteistkümne eest ära müisiwad. Nüüd rännati mõned jaama-wahed jala edasi, rasked talweriided, millega küinlakuul tuldud, ja reisupambud seljas. Kuid kehwa toidu ja palawuse pärast lõppes meeste jõud warsti otsa ning jalad läksiwad rakku. Ei olnud midagi parata, palgati, kergeks kuiwanud kukru peale waatamata, jälle woorimees, kes