Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/496

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


25.

Saadik tagasi.

Lasnamäe laewa-ootajate päewatanud näod waatasiwad weel ikka kannatlikult mere poole, kui Tallinna sadamale kolm päewa enne Jaani aurulaew lähenes, mis Maltsweti usuliste nooremat maakuulajat ja ta keelemeest peal kandis, kes Krimmist tagasi jõudsiwad.

Maltswet, nende wanem reisiseltsiline, oli paremaks arwanud, Krimmi jääda.

Prohwet ei ilmunud Issanda ärawalitud rahwast mitte ise Egiptusest tõotatud maale wiima! Usu- ja koguduse-isa ei tulnud oma karja-tallekesi mitte enda isiklisel hoolel ja kaitsel senisest hädaorust pidulikult ja pühalikult uude warjupaika wiima! Ta taganes osast, mis ta selles iseenese poolt elule õhutatud ettewõttes oleks pidanud mängima, juhtiwast ja juhatawast osast, ning ohwerdas au, uhkuse, kuulsuse, wõimu, mis talle tasuks oleks saanud, kui ta oma osa lõpuni oleks mänginud, kui ta oma ettewõttele, mis Jumala poolt pühitsetud pidi olema ja mille tippu Issand ise tema oli seadnud, wiimase sammuni truuks oleks jäänud!

See tuli sellest, et ka prohwet Maltswet kõige pealt inimene ja siis alles jumalamees ja kangelane oli. Ka prohwet Maltswet keetis ainult weega leent ja mõtles walmis waimu ja nõdra lihaga: Argtus on häbi, aga terwisele