— 4 —
Inimesed ei pannud seda miksgi, aga lindudel oli häbi. Inimesed oliwad tuimad, linnud terased. Ja las’ kewadel need linnud tulla, kes teisi maid näinud! Need tuliwad ainult kaastundmuse pärast siia. Neil oli Kugli rahwast hale meel. Kugli koopa-elanikud tahtsiwad ju ka pääsukest näha, lõokest kuulda, ööpikuga ühes nuuksuda. Ja kui raske südamega nad sügisel lahkusiwad, need kaastundlikud linnud, kes teisi maid näinud! Nad läksiwad nuttes, sest nad ei teadnud, mis Kugli rahwast kewadeks saab. Nad armastasiwad seda rahwast ta inetuse pärast, ja see on kõige kõrgem armastus. Sellepärast püidsiwad nad kewadel ikka wõimalikult wara siia jõuda, ja et armastus neid sagedasti liig wara teele ajas, siis maksiwad nad seda oma eluga. Kas see polnud ilus surm?
Kodused linnud, need oliwad Kugli inetusega juba harjunud. Need polnud ka palju paremat näinud. Nende teekonnad ulatasiwad ainult wallast walda, arwasti kihelkonnast kihelkonda, ja ainult mõningased oliwad kahest wõi kolmest kubermangust läbi lennanud. Ja mis nad näinud? Ainult Kuglid. Siin Kugli, seal Kugli, igal pool Kugli. Enam wõi wähem. Üks päris Kugli, teine wäga Kugli sarnane. Aga kui nad ka Kugli inetusega harjunud oliwad ja palju paremat näinud ei olnud — terasemad oliwad nad siisgi kui inimesed. Wõib ka olla, et suwised linnud neile teistest maadest jutustanud. Wõi polnud nad mitte terased, waid armastasiwad ainult näägutada? Säherdusi urisejaid ja nurisejaid on ka. Need ei tea, kui kallis asi leplik meel ja rahulik süda on. Sest weel ei ilmu isa Jannseni „Perno Postimees“, kust nad seda wõiksiwad lugeda.
Istuwad seal Kiisa talu suure kuuse otsas kaks mõistlikku warest. See on, pealt näha kaunis mõistlikud. Üks wana, teine noor.
„Krrae! Krrae! Meie Kugli läheb aast-aastalt ikka näotumaks,“ ütleb noorem, kui ta silm kortsus kulmu alt murelikult mitu korda üle küla lennanud. „Millest see küll tuleb?“
