— 5 —
„Krrae! Krrae! See tuleb waesusest,“ wastab wanem kähisewa healega, sest tal on niiske ilma pärast köha ja nohu.
„Waesusest? Krrae! Õige küll. Meiesugune ei taha siin ju enam ausal wiisil süiagi saada. Aga millest siis Kugli waesus õieti tuleb?“
„Krrae! Sa räägi niisugustest asjadest tasamini,“ uriseb wanem mõistlik wares. „Eks näe, et meie all parw warblasi sitsitab!“
„Krrae! Sul on õigus, neid ei wõi uskuda! Need räägiwad mõisas kohe ette, mis külas kuulewad. Pagana nuuskurid! Saatana salakuulajad! Oota, ma pillan neile midagi pähe!“
„Sitsitsitsit!“ kuuldus alumiste okste pealt kombelise wihaga, ja warblaste kari põgenes mõne astme alamale.
„Krrae! Kust Kugli waesus tuleb?“ wõttis wanem wares jälle sõna, kui ta nina nuusates ettewaatlikult ringi waadanud. „Krrae! Waesus tuleb sealt!“
Ja ehk ta küll ainult tiiwa-otsaga näitawa liigutuse mõisa poole tegi, näis noorem teda siisgi mõistwat, sest ta ütles: „Krrae! Seda arwasin isegi!“ ja lisas juurde: „Krrae! Aga need seal all muti-koobastes ei märka seda!“
Kuid sel silmapilgul kajas kiwimurru poolt lühike, lõikaw ja noomiw hüie: „Hea! Hea! Hea!“
„Krrae! Psst! Hakid!“ hoiatas wanem wares nooremat. „Neid on weel wähem uskuda kui warblasi! Need on ise ka peremehed!“
Nad nihkusiwad kõikuwa oksa peal koomale ja pistsiwad nokad kokku. Aga et wanem wares juba weidi kehwa kuulmisega oli, pidi noorem siisgi kaunis walju healega waresekeelt rääkima, ja ta ütles:
„Krrae, wanamees! Kas see ikka nõnda on olnud?“
„Krrae! Niikaua kui mina tagasi mäletan. Kullid ja hakid — need! Aga tulise pihta — kes sealt siis tuleb!“
Nad jäiwad silmapilguks aineti kuusetuka poole halli õhu sisse wahtima, siis pistsiwad nagu noolist mõlemad lendu. Warblased edewalt kisades järgi, nagu ähwardaks
