— 502 —
Kui Malts talle kostis, et niisugust ei olegi, läks direktori herra palg kardetawalt pilwe. Tuli rahet äikesega. Waljusti kurjustades ja noomides seletas wana herra Hieckisch, et kõik asjad ja kirjad korras olewat, aga kõige tarwilisem ja tähtsam töö olla tegemata jäetud! Äraminekust tänawu ei wõiwat juttugi olla, juba sellepärast mitte, et mõisnikud, seaduse peale toetades, inimesi, sest et nende passi-aeg lõppenud, kuhugile minna ei lase, kuna kuberneril luba pole, tänawu enam uusi passisid anda ega wanade passide aega pikendada. Alles järgmise aasta kewadel wõida jälle uusi passisid saada, aga kuhu nendegagi minna, kui asukoht wälja pole wõetud!
Saadik paluma, et ometi wõimalikuks tehtaks, rahwale kohe uusi passisid anda! Kas maa wälja wõetud wõi mitte, olewat ju selle peale waadates ükskõik, et Krimmis maad küllalt saada on, nagu ametlikud paberid näidata. Asjata. Direktori seletus jäi sekssamaks: seadus ei lubada uute passide andmist, ehk olgu siis, et mõisnikkude käest seks uued lubad kuberneri kätte toodakse — tingimine, mille täitmine, nagu saadik teadis, niihästi kui wõimata oli.
Lõpeks laskis kantslei-direktor Hieckisch küsimise kukkuda, kas maakuulajal iseenese kohta mingit palwet ei ole ette panna. Noormees märkas, mis talle seega mõista taheti anda: palugu ainult iseendale uut passi! Direktori herra põues näris nimelt ikka seesama kartus, et wäljarändajate saadik, kui saksad ja haagikohtunik teda tabawad ja kimbutama hakkawad, ometi midagi Hieckischi herra „heateost“ wõiks wiiksatada. Seepärast waja talle wõimalus anda, sakste wõimukonnast eemale pugeda.
Ja Gustaw Malts palus omale uut passi.
„Kas sa Krimmi tagasi lähed?“ küsis direktor tähendusrikkalt.
Noormees wabandas ennast, et ta senisest teewaewast liig wäsinud ja tüdinenud olla ja seepärast sinna mitte tagasi ei mõtlewat pöörata. Siisgi olewat tal nõu, kodumaalt ära minna, ja nimelt tahtwat ta ennast Peterburi kubermangus Jamburi wõi Kroonlinna alla üles wõtta.
