— 503 —
Sellega näis kantslei-direktor rahul olewat, sest ta andis saadikule kõik paberid tagasi ja käskis teda teisel päewal punkt kell kümme jälle Toompeale tulla, aga mitte kantsleisse sisse astuda, waid kojas oodata.
Kui lossi kell teisel hommikul kümme lõi, oli Gustaw kantslei eeskojas juba platsis. Warsti ilmus keegi noor kirjutaja, küsis ootaja nime järele, wõttis, kui ta seda kuulnud, põuest passi wälja, ja seda Malts’ile pihku pistes ütles ta: „Siin on pass, mis direktori herra sulle saadab, ja nüid wõid minna!“
Nooremehe isiklik asi oli seega paremini läinud, kui ta ialgi ette oleks julenud arwata. „Seaduse“ nõude järele oleks ta pidanud nüid, kus ta teekonnalt kodu-kubermangu tagasi jõudnud, oma elukohta minema ning seal esmalt mõisaherra ja siis haagikohtuniku püha pale ette ilmuma, oma reisu üle aru andma. Nende otsustada jäi siis, mis hulgusega, kes passi-ajast üle wõersile jäänud, teha tuleks. Et see otsus umbes niisama oleks kujunenud, nagu seegi, mis metsawahi-Aadule ja Männiku Madisele osaks oli saanud, selle kohta polnud palju kahtlust. Saksad oliwad kanged „seadust“ tähele panema, kui see talupojale nuhtlust määras…
Nüid aga oli noormees kõigest sellest peasenud ja liikumise poolest täiesti prii. See oli rõemus sõnum, mis ta omakstele wiis, iseäranis suures mures olewale isale, kes poja wabaduse eest palju enam oli wärisenud kui poeg ise, sest et ta sakste tundmises pojast rohkem kogutud elunähtuste tõttu üle käis.
Aga sõnum, mis Gustaw wäljarändajatele wiis, oli seda pahem. Peasemise-tee oli nende eest kinni pandud kuni tulewa aastani — loomulik peasemise-tee, — kuna usk ja lootus ka mõne üleloomuliku tee kohta, olgu Jumala, olgu mõne suurwürsti armul ja abil, ära oli kahwatanud sest saadik, kui teati, et prohwet ise tagasi ei tulegi, ei kroonu laewadega, ei mõne imetegewa Aaroni-kepiga, — sest saadik, kui teati, et prohwet wäga labase inimliku kartuse pärast Krimmi maha jäänud oma nahka sakste eest hoidma… See oli paha sõnum, iseäranis neile õnnetumatele, kellel enam pea-
