— 507 —
oldawad olud walitsewad. See selgus pikemast eelsõnast, mis tema ministri seletusele, mille ta Eesti keelde oli tõlkinud, tippu seadis. „Ma-rahwa rummalus on hirmus suur!“ hüiti selles eelsõnas. „Tõt nemmad ei ussu, agga igga wallejuttu wõtawad rõmuga kuulda.“ Siis räägiti kümnest Järwa-Jaani, Koeru, Peetri, Kose, Paide ja Lihula kihelkonna mehest, kes Peterburisse tulnud, siin endile Wene keeli palwekirja teha lasknud ja sellega ministri poole pööranud. Palwekirja kirjutaja, nurjatu, aga pannud kirja sisse oma peast kaebtusi talupoegade raske põlwe üle, see on, kirjutanud kirja „täis walle jutto.“ Sest kui asja meeste käest „ministri herra läbbi küssiti, ep olnud meestel ei ühtegi kaebamist, ja ei teadnud nemmad issegi, mis nende kaebtusse kirja olli üllespandud“…
Ministri seletuses anti Eesti wäljarändajatele teada, et Samara kubermangust maad saab, kuid et kroonu sinnasaamiseks ja seal elama asumiseks mingit abi ei anna. Igal sinna rändawal perekonnal pidada seepärast wähemast kakssada rubla hõbedat olema. Ka ei antawat maad hinnata, waid „ma prukimise eest — sedda möda kuida põhhi ja surus — on läbbiseggamini 5 rubla hõbbedat aastas mehhe hinge peält makso maksta.“ Lõpeks määrati seletuses weel maakuulamise ja wäljarändamise wäline kord ära. Et wallast saja hinge pealt ainult wiis wälja wõiwat rännata, nagu Tallinnamaa talurahwa-seadus määras, seda kitsendust seletuses ei puudutatud, kuna kohane ülemus sellest määrusest hiljem ka suurt kinni ei pidanud.
Samarasse asumine kestis wähe-haawal edasi. Krimmi rändamisega tehti hakatust. Esimesed minejad, kes sel suwel, kohe peale Jaani-päewa, Krimmi teekonna ette wõtsiwad, oli Lõpeweski Aabram Norti pisuke selts Kolgast ühe keele-oskaja Narwa linna mehega. Nende minekul polnud mingit takistust ees, sest et nad kewadest saadik Jamburi linna hingekirjalised oliwad. Laewaga sõideti Tallinnast Peterburisse, raudteega sealt Moskwasse. Siin osteti hobused ja wankrid ja jõuti Harkowi kaudu umbes kuue nädala pärast õnnelikult ja heal terwisel Krimmi.
