Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/509

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 508 —

Warsti peale seda, Jaani-kuu wiimastel päewadel, läks teine suurem selts Krimmi rändajaid teele. Need oliwad enamisti need Rannawalla, Tiskre küla inimesed, keda nende wolimees Hindrek Selbach talwel, kui passi-aeg ümber ähwardas saada, Jamburi linna alla üles oli wõtnud — kokku 15 perekonda. Nende juurde seltsisiwad weel mõned perekonnad siit ja mujalt, kellel õnneks läinud, kewadel mõisast passi-luba saada. Nende seas oli isikuid Tallinna Rae wallast, Aimrest, Wigalast, Kiiust, isegi Tallinna linnast jne. Nendega ühes oli seltskond 23 perekonda wõi umbes 120 üksikut hinge suur. Aabram Norti salgake pidi selle seltsiga esmalt ühes reisima, ei läbenud aga mõnda päewa oodata, kuni Tiskre rahwas ettewalmistustega walmis oleks saanud, ning läks warem teele, suuremat seltskonda Moskwas oodata lubades; paari päewa pärast oli ta aga ka sealt edasi läinud.

Rannawalla wäljarändatate kilda heitis nende soowil ka senine järwakate saadik ja maakuulaja Gustaw Malts, kelle ärareisimisel kuberneri kantslei-direktorilt saadud passi tõttu mingit takistust ees ei olnud, kuna tema waesed wolitajad Lasnamäe loolt politsei ajamisel kodu poole tagasi pidiwad hulkuma. Isa nõusolemisel täitis Gustaw Tiskre rahwa soowi, seltsile nagu nõuandjaks ja teejuhiks heites, kuna ju ka kõik asumaa kohta käiwad paberid tema käes oliwad, mis seltskonnale maaotsimist wõisiwad kergendada. Et maad Krimmis küllalt oli, siis ei tarwitsenud Gustawi süda suurt kipitada, et ehk jääwad Järwamaa järeltulejad randlaste pärast asupaikadest ilma.

Imeilusa ilmaga sõideti Tallinnast aurulaewaga ära. Kui ankrud üles winnati ja laew, korstnast paksu musta suitsu wälja ajades, liikuma hakkas, täitsiwad endid wäljarändajate kalda poole wahtiwad silmad pisaratega. Kahju oli neil selleltgi nii wiletsalt kodumaalt lahkuda! Wast mõjus nii mõnegi usupõdura hinge kohta rõhuwalt ka see lugu, et lahkumine nii hoopis teisiti sündis, kui ettekuulutatud ja ettekujutatud oli — nii labaselt ja kainelt, ilma mingi piduliku pühaduseta, ja igaühe oma kasina, higise kopika eest —