Mine sisu juurde

Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/511

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 510 —

danud, kui ta tema hinge taewaskäimisest kuulnud: „Häh, kurat, mes ta sealt siis weel tagasi tuli, kui kord sinna sai!“…

Neitsi Miina hämara, udutawa näo, ta sissepoole waatawale, mõttes silmade järele arwata, oli tema üks neist, kes omale Egiptusest lahkumist ja tõotatud maa poole teele minemist hoopis luulekamalt waimu ette maalinud, luulekamalt wäliste wärwide poolest ja suurepäralisemalt, uhkemalt terwe sisemise wärgi poolest. Miinal wõis tundmus olla, nagu oleks tema taewalikult säraw ilmutus ja kuulutus täna wette kukkunud. Potsti wette kukkunud ja susinal ära kustunud nagu tõrwas… Waikides kükitas Miina oma wäheldase, masaja kehaga laewa suure laeluugi äärel, hoidis oma tõmmujuukselist pead käte wahel ja wahtis isewärki nõuta, ennatanud näoga enda ette maha. Kes temaga rääkida tahtis, pidi teda waljusti hüidma, nii sügawas mõttes oli ta, kuid süidi oli ka tema kasin kõrwakuulmine.

Ilma et üksgi seltskonnast merehaigusega tutwust oleks teinud, jõuti teisel päewal priskelt Peterburisse, kus ühes woorimajas, Obuhowi silla juures, peatuspaika wõeti, et sealt järgmisel wõi järgmistel päewadel Nikolai raudteed kaudu Moskwa poole edasi sõita.

Paraku pidi aga palju, palju Neewa wett merde woolama ja waesed rändajad kõiksugu mõrudused ära maitsma, enne kui edasisõitmise päew wiimaks tõesti tuli.

Teisel päewal peale wäljarändajate Peterburisse jõudmist ilmus nende juurde woorimajasse keegi Eesti mees, kellega Hindrek Selbach ja Gustaw Malts juba talwel, kui nad saadikutena teatawat palwekirja käisiwad ära andmas, juhtumisi kokku oliwad puutunud ja pisut tuttawaks saanud. See mees, kes ennast Jegor Antonowitschiks nimetas, ütles enese ühe kindrali juures pealinnas kutsariks olewat, kuna tal ennemalt — nagu ta tähtsalt ja iseteadliselt juurde lisas — auu olnud, Keiser Aleksander II., kui see weel auujärjepärija olnud, sellessamas ametis teenida.

Kui Jegor Antonowitsch nii selgesti Eesti keelt poleks rääkinud, siis oleks raske olnud teda suguwennaks pidada, sest wälimuse poolest oli ta koguni wõerast laadi. Oma