— 509 —
kuna ju ka oodataw Kanaan mitte see ei pidanud olema, mis särawa lootusena usklikkude meeles mõlkunud. Lõbus laewasõit wagusal, siledal merepinnal, kauni päikesepaistese ilmaga, tegi nooremate meeled küll warstigi rõemsamaks, aga wanade rinnast tõusiwad seda raskemad ohkamised, mida kaugemale linna tornid ja Tiskre kõrge kallas nihkusiwad, kuni wiimaks ainult Olewiste kiriku pikk, sihwakas torn weel taewa poole jäi sirguma — üksikuks märgutulbaks selle armsa paiga kohta, kust reisijad arwatawasti igaweseks oliwad lahkunud.
Need oliwad tüsedad, turrad tööinimesed, tõsiste nägude, aeglaste, külmawereliste liigutuste ja wähese jutuga, kes oma jämedates hallides wõi mustades riidewattides aurulaewa lage täitsiwad, suuremalt jaolt tõmmuks päewatanud, wõitluses tuule ja weega, saju ja külmaga wilunud kalamehed, kelle suured, muhkude ja kühmudega kaetud käed nende igapäwase tegewuse karedusest kõnelesiwad. Jõukamaid isikuid, neid, kes teekuludele ja uues kohas elamahakkamisele liig murelikult ei tarwitsenud wastu waadata, nagu Rannawalla rahwa wolimees ja asjatoimetaja Kaarle Hindrek Selbach, Trahteri Hindrek Laamann, selle wend Tooma Toomas, Härmu Gottlep Tahwert, mõlemad Lensmannid jne., — neid oli wähe; teised enamisti kõik wiisiwad peale summakeste, mis nad oma äramüidud loomade, majakraami ja tööriistade eest saanud, üksnes oma terwed ja tugewad luud-liikmed, oma kõwad käed, wõimsad turjad ja matsakad jalad, uuele kodumaale, wäga mitmed aga ka ainult need, nagu kõik nooremad inimesed, kes seni omakste wõi wõeraste töös ja teenistuses olnud ja kelle hoiukopikad sõidukulust julgesti mitte üle ei ulatanud.
Nende kehwemate kilda jagunes ka saladusline isik, kelle suu Maltsweti usuliste wäljarändamise-liikumise osalt käima pannud, sellele nii jõudsa hoo ja wisaduse andnud. See oli waga neitsi Miina Renning, tuttawa jumaliku wäljarändamise-ilmutuse awaldaja Tiskrest, see usklik piiga, kelle hing wahel taewas käis ja sealt tagasi tulles taewalisi asju kuulutas, — seesama, kelle kohta wa Mardigu Mart kord tähen-
