— 517 —
gas“ — ühes kaugemas ruumis — pidi sündima. Ootesaalis silis Gawril Iwanowitsch hoolega oma wähe õnneliku wälimuse wõimalikult troisse ja kikki — kohendas oma koorekarwa habet, oma wõiku pead ja haiglaselt läikima löönud kuube — enne kui ta, palwekiri pühalik-tähtsalt kolme sõrme wahel, palee sisemiste ruumide poole kadus.
Ei kestnudgi kauem kui arwata pool tundi — juba ilmusgi jälle. Ja missuguse rõemsa, head tõotawa näoga! Seletas meestele lühidelt ja ladusalt, kuda ministri herra, ekstsellents Walujew, palwekirja lahkesti wastu wõtnud ja kohe oma ametnikkudele käsu andnud, tarwilisi kirjasid sinna jaoskonda muretseda, kust wäljarändajatele abirahad wälja maksetakse, nimelt sisemiste asjade ministeriumi II. departamangu. Ametnikud muidugi hakanud kohe kribinal-krabinal töösse, et ministri määrust tindi sisse kasta ja paberi peale kinnitada, nagu kord ja kohus. Nõnda ei olla siis meestel oma asja pärast enam midagi karta ega kahelda — see käiwat kõik oma kindlat seaduslist rada, muudkui — nii umbes oli mõista — tehtagu aga rahakottides tuleku olewale nodile ruumi! Päewa kolm minewat muidugi ikka aega, enne ei makswat saagi järele minna, siis aga olewat asi toimes.
Sellele seletusele, mis meestele, teadagi, rõemlise ärewuse peale ajas, lisas wa’ tubli Gawrilakene moka-otsalt wäikese tähenduse juurde, mis nagu idul olew seemne-terakene pehme mulla sisse kukkus. See tähendus tuletas külaonudele meelde, et ometi sekretäri herrale mitmepäewase hiilgawa töö eest ka midagi peaks „mõistetama,“ nii rublat wiisteistkümmend — hm!
Aga iseenesestgi mõista! Iga töötegija on ju oma palga wäärt! Ega külaonudgi mõistmatud ole!… Ja nabinal läksiwad pungad lahti ning auga teenitud palk naeratas Gawril Iwanowitschil sedamaid pihu peal. Mis wiga anda, kui hea noos tulekul! Jumala kogemata, nagu taewast pillatud! Wiisakalt tänades, läks wäike isand rahaga minema. Jällenägemiseni kolme päewa pärast! Head terwist niikauaks!…
