— 518 —
Wa’ hea mehike, see küirakas Gawrila — wäle ja tragi toimetama, nagu poleksgi teiste asi! Otse wennalikult… Ja wõhiwõerad, nagu talle kõik oleme!… Kuid ka Jegor Antonowitschi, seda päris heategijat, ei tohi unustada — teda, kes ta alles tee kätte juhatas, mida mööda wanker wõidi weerema panna, ja kes oma waewa eest weel kopikat tasu pole nõudnud! Tänu ka sellele kuldse südamega mehele!…
Oma tänulikka tundmusi suguwenna wastu üles näidata, seks andis wiimane rahwale mahti küllalt, sest ta tuli nüid igapäew wäljarändajaid waatama, wiibis tundide kaupa nende seltsis ja lõbustas neid oma ladusa, ainetest puudust tundmata jutuga. Iseäranis huwitawaid ja põnewaid asju teadis ta oma peremehest, wanast kindralist rääkida, tema wägewatest tegudest sõja- ja rahuajal, Keisri usaldusest ja sõprusest tema wastu, ta toredatest aumärkidest ja enda lõbusast teenistusest nii kuulsa ja üle riigi austatud kõrge herra juures. Mitte kujutamata, wärwikalt, siretawalt kujutamata ei jätnud Jegor Antonowitsch ka oma kolme-aastast aurikast ametiaega keiserliku kõrguse suurwürst aujärjepärija, nüidse Tsaari Aleksander II., juures. Muidugi oli kutsar Jegor oma keiserlikust soost peremehe poolt nii rohket usaldust ja lugupidamist maitsnud, tema juures nii tähtsa au sees seisnud, et see terwe Eesti rahwa peale läiget heitis ja sellele asja andis, oma poja Jüri peale uhke olla. Misjuurde tähtjas Eesti poeg hellalt oma läikiw-musta habet silitas ja oma wälkuwate silmadega sädemeid pildus…
Jegor Antonowitsch seisis kindlalt sugurahwa ustawuses — seda märkas ta neist imestawatest, usu ja sõprusega täidetud õiglustest pilkudest, mis igast küllest tema peale wahtisiwad, kui ta oma Peterburi imelugusid westis. —
Äramääratud päewal ja mahatehtud tunnil kõmbiti jälle sisemiste asjade ministeriumi juurde kokku — wäljarändajate asjaajajad ühelt ja kindral Librandi kirjatoimetaja herra teiselt poolt. Kuna talumehed jälle tuttawas üleüldises ootesaalis paika wõtsiwad, rühkis Gawril Iwanowitsch kohe ministri kantsleisse minna.
