— 51 —
mammona-orjust niisama terawalt kui Herrnhuti wendade templi-lukutamist, patuste liigitamist, nende wariserlikku ebawagadust ja silmateendri-tembutust. Teisi mõjusamaid ususeltsisid sel ajal rahwa seas ei olnud; baptistid ilmusiwad hiljem. Ja et teade tõsi oli, märgati sellest, et wõitlus arwustatud ja laidetud tegelaste poolt Maltsweti wastu sedamaid lahti peases, et kirikuõpetajad ja „Saksa isandad“ ning mõlemate abilised uut usumeest ühest suust waleprohwediks, rahwa eksitajaks, kuradi sulaseks püidsiwad teha, kelle õpetuste eest nad oma karjasid noomides ja wannutades hoiatasiwad. Rahwas aga arwas, kõigest hoolimata, oma mehe ära tundwat, seda enam, et ta enda hoiatajaid ei usaldanud. Maltswet oli küll kõrtsmik ja mölder olnud, oli matti wõtnud ja puskari müinud ning selle läbi jõukaks saanud, aga ta ei olnud mitte enam kõrtsmik ega mölder, ta oli mammona-orjuse maha jätnud, teiste abil warakogumise kõrwale heitnud, ja nõudis, et teised rahwa-õpetajad ja rahwa-noomijad sedasama teeksiwad. See äratas talupoja tähelpanemist, meeldis talle, tõmmas teda ligi, soetas temas usaldust uue palwemehe wastu. Ja see usaldus oli seda suurem, et Maltswet talupoegadele seisuse ja rahwuse poolest wõeras ei olnud, nagu kõrk kirikherra ja Saksa isand oma wiletsa Eesti keelega, et ta talupoeg oli nagu nemad ja mitte ainult nende keelt ei tundnud, waid ka nende elu. Aga ka uhke ei olnud Maltswet, ta ei lasknud kõrkust ja auahnust nõnda wälja paista, nagu wennaste koguduse ettelugejad ja hoolekandjad, ja mitte wähem pastorid ja nende saksikud köstrid. See kõik, tema suure kõneande ja muude osawuste peale hoopis waatamata, tõstis Maltsweti nagu imewäel põhjast pinnale, tegi temast ühe hoobiga waimuliku rahwamehe, kes poolehoidjaid kutsuwa ja koguwa mõju poolest kõigist wõistlejatest sel ajal kaugelt üle käis.
Weel suuremaks kaswas see mõju muidugi, kui tema nimi pärastpoole suure wäljarändamise-liikumisega ühendusesse liitus, kui ta nähtawasti selleks abimeheks sai, keda talurahwas salaja oodanud, abimeheks, kes kannatawale talupojale mitte üksnes teises ilmas tasu ei tõotanud, waid wõi-
