27.
Tallinnamaa talupojad hakkasiwad aegamööda aru saama, et sõnad „warsti“ ja „kohe“ Peterburis midagi hoopis teist tähendawad, kui nende kodus, midagi „warstist“ ja „kohest“ kaugel eemal olewat. Wähemast nende abimeeste ja sõprade suus. See oli leid, mis abirahaootajatel nüid ikka sagedamini ihukarwad püsti ajas, mis nende põues kurja aime sigitas, mida nad aga nagu mõnda sohi-asja teistele ei usaldanud teatawaks teha, jah, mida nad iseeneselegi selgemalt silma ette ei tihkanud tõsta. Hirm ärkamise eest laskis neid edasi uinuda, kartus tõe eest silmi ikka edasi kinni pidada. Ja walelik wend lootus, kes neile ikka uuesti kõrwa sosistas, et kõik ometi weel õnneks wõib minna, tõmmas neile suigutawa waiba peale.
Nõnda oli söödikutel hea neid imemas käia. Ka siis weel imemas käia, kui nende usk „warsti“ ja „kohe“ sisse juba kõikuma löönud, kui nende terwe lootus ainult juuksekarwa otsas rippus. Wirgasti käisiwad nad neid imemas. Üks teise järele. Täna Jegor Antonowitsch, homme Gawril Iwanowitsch, ülehomme wahelduseks mõni „suur“ ja „kõrge“ isiklikult. Ja kui siis tõotatud „warstid“, „kohed“ ja „wiibimatad“ täide ei läinud, ikka uuesti täide ei läinud, ei kaotanud üksgi tõotajatest rahu, ei muutnud näo-
