— 524 —
„Mis siis reakida wõi paluda?“
„Parem kui rääkimine ja palumine on andmine,“ muigas kindrali herra kutsar oma musta habeme seest. „Ma annan teile nõu, wennad: salwige seda meest, kui wiibimata minema soowite saada! Pole kartust, et ta wasta ei wõta! Ma tean, et tal raha hädasti tarwis on! Ärge siis head silmapilku tarwitamata mööda laske minna!“
Meeste näod oliwad pikaks weninud. Juba jälle wõiet!
„Ega sihukesele wähe tohi anda!“ kerkis ohkaw küsimus nende ringist ülesse.
„Muidugi mitte,“ arwas Jegor Antonowitsch. „Mida enam määret, seda libedam sõit — teate isegi.“
Ega arupidamiseks aega jäänud — kes siis kõrget herrad oodata tohib lasta, kellel tõld lahtise ukse ja kärsitumate hobustega selja taga! Mis muud, kui rahad kribinal-krabinal, wärisewate näppudega, kotikestest kokku ja sügawa kumardamisega, palja pea ja paluwa suuga, ministri adjutandi herrale pihku! Et kõrgesti austatud suur wäeülema herra nii helde ja armuline wõtaks olla ja toime saata, et waesed ootajad, kes pealinnas juba rohkem kui kuu aega oma wiimaseid kopikaid on söönud, ometi kord kroonu abiga lubatud asumaa poole minema saaksiwad. Jumal õnnistagu kõrget herrad, kui ta waestele taluinimestele hädas abiks on!…
Ministri „adjutandi“ herra wõttis raha, mida kaunis summake oli, näoga wastu, nagu oleks ta seaduslist kroonumaksu sisse nõudmas. Wilu ühtlusega laskis ta paberid näpust kuhugile taskusse kaduda. Siis oli tal lahkus, talupoegadele teada anda, et nende palwe-asi ministeriumis nüid wiibimata otsusele jõuda, nii et nad warsti oma teekonda wõiwat jätkata.
Ütles ja sõitis oma üiri-tõllaga, millele talupoegade trööstitud näod uuel lootuse-kumal kaua järele waatasiwad, toredasti minema.
