Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/543

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 542 —

läksiwad saadikutena kubermangu-linna Simferopoli poole teele, et kroonumaade-walitsuses Gustaw Maltsiga seltsis asju õiendada. Wiimasega saadi poolel teel, Karasubasari linnas, kokku, sest noor Malts kolme asujate-perekonnaga oli Kertschist paar päewa waremalt ja maad mööda Simferopoli poole reisinud. Pealegi hoopis uut moodi, eestlasele enne tundmata küidiga — kamelitega. Tatari woorimees kahe paari Krimmi kamelitega wiis wäikese seltskonna kaunis odawasti Karasubasari. Siit kõmbiti, kui Feodossia seltsimeestega kokku saadud, jala Simferopolisse.

Kroonumaade-walitsuses arwati, et Eesti asujate saadik Gustaw Malts kewadest saadik, mil ta maade kirjad wälja wõttis, Krimmis on olnud, ja pandi imeks, et ta ametikohale sisserändamise-asjus kõige wähematki teatust polnud andnud. Seletati ära, kuda lugu oli ja miks maakuulaja waheajal kodumaal käinud. Meeste seas oli paar isikut, kes Wene keelt mõistsiwad, nii et iseäralist tõlki enam tarwis polnud. Need oliwad Rannawalla mees Gottlieb Tahwert ja Kolga grahw Stenbocki endine kammerteener Hendrik Seimann. Nad andsiwad maade-walitsusele teada, et esimene seltskond sisserändajaid Eestist nüid pärale on jõudnud, ning palusiwad, et neile, kui wähegi wõimlik, asumiseks mõni mere ääres olew koht juhatataks.

Soowi täideti. Mereaärne paik, 1150 dessatini suur, mida seltskonnale soowitati, seisis enne juba Gustaw Malts’i kätte antud nimekirjas ülewal, aga see oli üks neist, mis maakuulajatel kewade maatundmatuse ja kaardi puuduse pärast ülesleidmata jäänud. Oli ta ju koguni teises külles sealt, kust saadikud toona „oma pea järele“ maad otsimas käinud — wersta nelikümmend Simferopolist õhtu pool, Musta mere kaldal.

Samruk oli ta nimi. Mehed, kes kohta sedamaid waatama läksiwad, leidsiwad mahajäetud Tatari küla eest, mille mustad, madalad urtsikud, mullaplonnidest ehitatud ja mullakatustega kaetud, küll weel suuremalt osalt ülewal seisiwad, mis aga eluhoonete poolest ärahellitamata Eesti talupojalegi midagi trööstlikku ei pakkunud. Kuid majade poolest