— 543 —
polnud sisserändajatel Krimmis palju walida, need oliwad, nagu nad teadsiwad igal pool ühesugused wiletsad; selle paiga muud külled, mis mitmeti tulu tõotasiwad, saiwad seepärast otsustawaks. Maapind näis hea wiljamaa olewat ning küla külle all laenetaw meri tõotas leiwa-kõrwast anda. Kalapüiki silmas pidades, polnud asujatel teist merelähedat kohta wõttagi. Kasu-tõotaw oli ka küla paik mitme suurema ja wähema linna ligidal ja wahel: põhja pool Eupatoria, lõuna pool Sewastopol, idas Simferopol —, ning kahe wiimase wahel weel Bahtschisarai. Ligidatest müigiturgudest saaduste tarwis ja tarwilistest ostukohtadest polnud siis puudust. Koha ümbrus oli aga ka jõukate asunduste ja perekate külade läbi elustatud, mis asujatele lootust töö ja teenistuse peale andis, kui häda neile peale kipub. Nõnda oli Simferopoli tee ääres olew suur sakslaste asundus Kronenthal 15 wersta kaugusel. Weel ligemal seisiwad Alma jõe äärsed külad, nagu 7 wersta eemal olew Nurluk, Krimmi sõja aegse Alma lahingi ajalooline koht. Mis elumajade armetumasse olekusse puutus, siis trööstiti ennast seega, et see halbtus ju jäädaw pole. Urtsikud oliwad ajutiseks tarwitamiseks parandatawad, ja hiljem wõidi ju aega ja jõudu mööda uued peawarjud üles ehitada.
Nõnda waliti seltskonna asemikkude poolt Samruk Rannawalla rahwale asukohaks ja uueks koduks.
Kui tarwilised kirjalikud asjad ametikohtades ära oliwad toimetatud, läksiwad saadikud Feodossiasse oma perekondade järele. Maha jäi nende noor seltsimees Malts, kes rahalise teenistuse järele ringi waatas, sest pikad teekonnad oliwad niihästi ta punga täiesti tühjendanud, kui ka ta riided ihu pealt otsa kulutanud. Warsti leidis noormees Simferopoli ligidal ühes mõisas koha, kuhu hiljem weel üksikuid eestlasi — paar meeste- ja kolm naesterahwast — teenima tuli. Esimeste seas oli ka maakuulajate endise tõlgi, wäljateeninud soldati Tomassoni poeg Tallinnast, kes teisi Eesti kaasteenijaid teenistuses Wene keele poolest, mida ta hästi oskas, tarbe-korral aitas. Ta oli mõisas toapoisiks.
