— 54 —
ta suu otsis sõnu, siis ütles ta healega, millest kurb, kaeblik tüdimus wälja wärises:
„Taawet, sa oled jälle —“
„Täis,“ täiendas mees.
„Sa oled kõrtsis jälle kiskund,“ lõpetas Anu oma lause, ja ta silmades walgus wesi kokku.
Taawet äigas näo üle ja tõmmas werise käe tagasi.
„Näe kassipojukest! Kriimustand nina ää! Aga selle eest panin teise lendama nagu nahkhiire… Sa oleks pidand nägema, kuda ta kõrtsi-uksest kaewu-künani pilwete kõrgust mõetis… Sihuke kinnas!“
Wäike nokastanud rättsepp turtsus naerma.
Aga nähtawalt tuletas see werise põsega mehele wastikult meelde, et ta hooples, ja wabandawa healesurumisega lisas ta juurde:
„Lase siis iga nadikaela enesele nina peale lädistada! Niisugune salakoi tuleb meest nöökama, nuputab minu ees oma rüwetand rusikat!“
„Kellest sa reagid?“
„Marguse Mihklist!“
„Ja sihukestega lähed sina, Lõhmuse peremees, kõrtsis kiskuma!“
„Sihukestega jah! Ausat meest ma naljalt ei puudu! Aga kelmidele annan kitli peale, iseäranis neile nuuskuritele, neile silmajõllitajatele, neile, kes sööwad ja salgawad…“
Noore naise suured lapsesilmad wiibisiwad nii nutwa kurbtuse ja hingelise etteheitega mehe werise näo peal, et meister Wikerpuur kohustawat sundi tundis, oma seltsimeest wabandada ja noorikut waigistada aidata.
„Taawetil on õigus,“ ütles ta oma paenduwa kõhurääkija-healega. „Teine läks ropuks, kippus oma pesemata sõnadega suisa peale. Ja kissi laseb siis omale rusikat nina alla toppida! Aga, kulla noorik, terwe asi oli jo enam nali. Kõik naersid, kui Mihkel nagu takutopp uksest wälja ja kaewukünasse lendas…“
„Kas ta wiga sai?“
