— 55 —
„Mitte põrmu! Tegi aga, nagu oleks ristluu asemelt ära. Lonkas natuke naerjatele — üks-kolmat, üks-kolmat — ette. Aga ma nägin, kuda ta, kui kõrtsi juurest eemale sai, sirgelt kõndima hakkas nagu kurg kapsa-aias. Põle tal tühjal wiga ühtigi — wiga sai, näe, üksi teie wanamees.“
Noorik astus tummalt kätki juurde tagasi ja pööras meestele selja. Seda pidas Taawet oma hukkamõistmiseks, ja et teise wiha häwituseks wahel mõjuw on, ise wihaseks saada, siis hakkas ta joobnud inimese wiisil tühiste, otsitud asjakeste kallal torisema ja mõnama.
„Kus see Ants siis on? Maja teenijatest tühi nagu kabel; ei tehta wäljagi, et peremees pikalt teelt tuleb! Kes siis hobuse nüid eest ära wõtab? Ja poiss — kus see on? Tiiud pole koa kusgil näha! Taga paremaks läheb! Kõik lastakse kodust minema pühkida! Kas nad enne ja pärast lulli ei wõind lüia?“
„Küll mina lähen wõtan hobuse eest ää,“ ütles Aadu Wikerpuur lepitades.
„Wõi sina! Kas sina minu sulane oled! Kuradi päralt, miks teenijaid kodu ei ole?“
„Ma käskisin teenijad lugemisele minna,“ ütles noorik, last kätkist sülle tõstes.
„Wõi käskisid kohe! Ei luband, waid käskisid! Ja ise teadsid, et ma hobusega teelt tulen?“
„Ma ei teand, milla sa koju jõuad. Arwasin, et ööse. Aga kui pidid enne lugemist weel tulema, siis — siis tahtsin ise hoost eest ära wõtta.“
„Sina? Sina tahtsid ise —?“
„Ja.“
„Nojah! Arwasid muidugi, et ma käpuli kuju tulen, wõi ree peal, habe taewa poole, lesin! Nagu oleks ma niiwiisi sea moodi ennegi koju tuld!“
Anu ohkas ainult. Aga see süidistaw ohkamine äritas pooljoobnut seda enam.
„Lugemisele! Kõik jooksewad, sabad seljas, Kukewere kõrtsmiku lugemisele! Mis sealt soada on? Sõnu, paljaid sõnu — üks pöörasem kui teine. Parem wõta kõõrdsilma
