— 553 —
„Mine aga peale, küll ma sinule järele soan, kui juba sõjamüdinat kuulen! Panen kas wõi palja-jalu punuma. Aga enne-aegu minema pühkida, nagu köstri lehma wasikas kolm päewa enne wihma karjast koju joosta — seda teha on mul häbi. Ole julge, et ma sinust ilma ei taha jääda, ja niisama julge, et me üksteist warsti jälle näha soame — olgu Kaananis, olgu Egiptuses.“
Taawet soowis küll, et naine Jukukese koju tema juurde jätaks, ja lubas poisi terwelt ja priskelt talle sinna kätte tuua, kuhu ta aga hiljem ise soowib. Aga et Anu lapse mahajätmisest midagi teada ei tahtnud, siis andis Lõhmus järele ning taganes oma soowist. Ja nüid järgnes Anu poolt korrapäraline lahkumise-jumalagajätmine, umbes säärane, nagu saadaks ta meest sõtta. Pisaraid, ohkamisi — kõike oli. Muidugi tema poolt üksi. Lõhmus, see naeris. Mitte wäljaspoolt, waid seestpidi. Naeris nukralt, nagu waese nõdraeelse tembutusi naerdakse…
Läks perekondasid, läks wallalisi inimesi teele. Talupidajaid, saunamehi, teenijaid. Hobusega ja jala.
Kiisalt läksiwad kõik peale Miku. See oli minekupäewal kadunud, nagu tina tuhka. Kõik otsimine jäi asjataks. Tuli alles wälja, kui woor Kugli mailt ammugi kadunud. Tuli tuikudes, wiinapudel põues, Sanglepale…
Altsaunast läksiwad kõik. Tõnise usk walge laewa ja ähwardawa sõja sisse polnud küll kuigi suur; ta ümises nagu kunagi: „Ja ning ei… nõnna wõi teisiti… eks soa näha, kui soab näha.“ Aga seda suurem oli tema koduse walitseja Wiiu usk, millega Tõnise kaasaminek niihästi kui otsustatud oli. Ja peale selle: kui peremees läks, ega saunamees maha wõinud jääda.
Tõnu-Peetrilt läksiwad kõik. Isegi pime perenaine wiidi kaasa. Peremehe elatanud emaga, selle pudenewa mullakesega, oleks muidugi täbar lugu olnud, kuid see oli heaks arwanud, paar nädalat enne teekonda sõja eest mätta alla pugeda. Nõnda peases reisu-wintsutusest.
Weel paarist perest läksiwad kõik, aga Pärtlilt peremees üksi. Peremees ilma naise ja lasteta. Ainult sulasega.
