— 555 —
— ikka weel salliti „pärdikuid maltswettisid“ linna piirides. Linnaskäijate käest, kui ka hiljem „Perno Postimehest,“ mis Tihasele käis, saadi kodus teada, kuda Kanaanisse rändajad Lasnamäe aasal leeris elada ja ikka weel usklikult prohweti ja tema laewa oodata.
Seal otsis Taawet Lõhmus ühel päewal Kiisa Miku üles, kes päiwilisena ühe peremehe juures tööl oli, ja ütles temale:
„Kuule, poiss, meie peame Kiisal tööle hakkama!“
„Mis tööle?“
„Tööle, mis teised tegemata jätsid. Ega moa ikke paljaks wõi jääda! Muidu peate sügise hambad warna panema…“
Mikk nühkis sõrmenukiga oma uduseid silmi.
„Tahad Kiisa wäljad wilja alla panna, wõi…?“
„Neh! Wähemast nii palju, kui kahekesi wäikese abiga weel jõuame. Näe, kauemaks jääwad ära, kui ma mõtlesin, ja külwiaeg jõuab lõpule. Hea weel, et külma kewade pärast niikaugele on nihkund.“
„Aga mis sina siis sellest soad?“
„Nooh, omakste asi,“ wastas Taawet, „ja ega ma seemet Mihklile kingi!… Eks neil oleks koa hea meel, kui kord koju tulewad ja leiawad, et töö mitte kõik tegemata põle.“
Mikk otsis rippuwa pilguga midagi maast, enne kui ta arusaamata pomina lõpul küsis:
„Kust me siis süia soame?“
„Wõid minu juures Sanglepal nii kaua söömas käia, kui waenelaps oled — reakisin juba pererahwaga.“
„Kas sul siis kõik on, mis tarwis?“
„Mis ei ole, muretsen.“
Lõhmus ei olnud — olgu tänu Kanaanisse rändajatele maltswettidele, nende seas ka Kiisa rahwale — mitte enam päris paljas mees. Sügise, talwe ja kewade jooksul usinasti tehtud käsitöö eest oli ta näputäie kullisid teeninud, mida tema, kes ta uue renditalu järele ümbruses ringi waatas, paremini poleks wõinudgi tarwitada, kui et ta äramine-
