— 556 —
jatelt, kes hinna peale suurt ei waadanud, ühe ning teise tööriista ja muu tarbeaasja odawalt ära ostis, äia käest isegi hobusekondi ja lehmamullika, keda Seenepalu peremees seda puhku oma neljajalgsete hulka söögile wõttis. Loomasid ostes oli Taawetil naerataw mõte peas kõpitsenud: No noh, Kiisa wanamees, warsti oled neid minult jälle tagasi nurumas!… Et lahkujatel ka wilja- ja kartuli-seemet müia oli, Lõhmuse raha aga otsa sai, siis laenas ta Andreselt, kes ka ise ostjate seas oli, lisa ning omandas nõnda Kiisalt natuke otre ja herneid ning mujalt pisut kartulid ja kaeru. Muidugi seisis tal ka selle ostu puhul aime peas, et müijad ise warsti ostjateks muutuwad ja et siis hea on, kui ta neid hädast wõib aidata… Millest Kiisa „hädakülwil“ puudus kätte tuleks, seda wõis ta Seenepalult, kus usaldus tema wastu täieline oli, laenuks saada.
Mikul ei olnud nähtawasti midagi õemehe ettepaneku wastu — ta nägu läks pealegi elawamaks, mis näitas, et asi teda huwitas, et ta weel nagu tuhmist raskusest pisut kergenes.
„Aga kuda mõisaga jääb?“ küsis ta. „Päewad wõlga… peremeest ei ole… paar kõwa käsku juba külasse saadetud… Mis siis, kui tullakse ja wõetakse koht ää, kui meil töö parajasti tehtud ja seeme maha pandud?“
„Mõisat peame waigistama ja wõlga wähendada püidma,“ kostis Lõhmus. „Kui oma töö wähegi korras, ega siis muud, kui lähme kahe mehega teole — üks hobusega, teine jala. Wõiksid opmanniga koa isa eest reakida. Õnneks olla mõlemad parunid kodunt ää — reisind teised Saksamoale — nii et koha ärawõtmist äkitselt liig wäga karta põle.“
Juba järgmisest hommikust saadik asusiwad mõlemad Kiisa põllule töösse. See edenes esiotsa heade ilmadega kaunisti, aga siis tuli wihm takistust tegema. Kõrwatagust sügades pidiwad mehed tunnistama, et nad aja poolest jänni kippusiwad jääma: mõisatöö ootas ja Kiisa töö ei tahtnud lõpukorrale jõuda. Ei aidanud midagi, et nad endile ühe wabatnaise appi oliwad wõtnud.
