— 561 —
sas kõlisema, wähegi korralikuks elamahakkamiseks kulus aga mitu head sada ära. Krimmi wõis aga juba hädawaewalt asuda, kes teekulud jaksas kanda, ja nii palju kraapis peremeeste kõrwal mõni saunamees ja sulanegi kokku, iseäranis, kui ta jala tahtis reisida ja teel tühja kõhtu kannatada. Kroonu aitas asujad elama. See oli tõmbejõud, mis Samaral puudus, tõmbejõud, mis mõisnikkudele kurja kahju-haisu ninasse ajas. Sest mis keelas peale Maltsweti usuliste ka teisi talupoegi Krimmi rändamast, kui awarad asumise-tingimised tuttawaks saiwad! Ja et nad tuttawaks saiwad, selle eest kandsiwad peale maakuulajate ka sinna ärarännanud asujad julgesti hoolt. Nõnda wõis Krimm kergesti selleks saada, milleks Samara sakste õnneks mitte ei saanud: nende orja-odawate tööjõudude kardetawaks kahandajaks. Seks wõis Krimm seda enam saada, et õhin Samara kohta ka muudel põhjustel, kui kroonu abiandmise puuduse pärast, leigenema hakkas: mõned sinna-rännanud perekonnad, kes lagedas stepis midagi peale ei mõistnud hakata, wõi kellele ametnikkude hooletuse pärast asumaa kätte ei mõedetud, tuliwad kodumaale tagasi ja laitsiwad sinna-rändamise ära. Niisama tuli maakuulajaid Samarast petetud lootustega koju: kuiw, lage sööt oli nende Eesti silma nii ära kohutanud, et neil maapinna wiljakus ja muud lepitawad olud tähelepanemata jäiwad. Muidugi ei sattunud Samarasse asumine nende üksikute laitjate mõjul weel mitte seisu — wähemate salgakeste ja üksikute perekondade kaupa tilkus sinna wäljarändajaid ikka edasi minna — kuid sinna-asumise üleüldine õhin oli oma jõu ja tüseduse kaotanud. —
Saksad aimasiwad Krimmi poolt paha.
Niikaua kui Maltsweti liikumine nende meelest puhast usulist laadi kandis, ilmalikkude asjadega, mis ju korras oliwad, tegemist ei teinud, waid ainult taewastega, — niikaua oliwad mõisnikud tema wastu salliwad, osawõtmatuse pärast salliwad. Sest mis puutus neisse talupoja hing, kui aga ihu mõisnikule paha ei teinud! Maltsweti usu wastu wõitlemine jäeti pappide hooleks, ilmalik ülemus hoidis mõega tupes.
