— 57 —
kahju on. Ta kurdab tihti, et miks sina tema sõbraks ei soa, waid kõige pahematega külas ümber ajad…“
„Kõige pahematega?“ Taawet oli ahju kõrwale järi peale raskelt ja nõtkuwalt maha wajunud, nüid krapsas ta jälle püsti. „Wõi kõige pahematega! Ja tema on see hea, tema on see paras!… No kas tead, Anu, niisukeseks, nagu tema on, ei tahaks ma ilmasgi soada. Mul oleks jo häbi…“
„Madis on jumalakartlik mees…“
„Jah, jah, seda ta on, seda ta näib olema, aga see on koa kõik, ja seda on wäga wähe! Mis mul tema jumalakartusest kasu on, ku ta minu ega kellegi wastu inime põle — inime, kellega wõid rõemsa meelega lõua-täie wiina juua, kelle kotist wõid tubakat wõtta, nagu oma wenna kotist, ja kellega wõid sõnakese magusat juttu ajada! Mingu hundi uru alla oma jumalakartusega! Tema wagadus on mulle liig kale ja wedel lake!“
„Sellepärast, et sa ise jumalakartlik ei ole.“
Nooriku toonis ei olnud midagi etteheitlikku, ainult palaw, walutaw kahjutundmus kees ta rinna põhjast wälja.
„Jah, Madise wiisi jumalakartlik ma küll ei ole, ei tahagi olla,“ wastas Taawet, järi peale tagasi wajudes, healega, millest õiglane, peaaegu wihkaw põlgtus wälja kuuldus. „Kellele ta oma jumalakartusega siis head teeb? Kas ta sandile kannika leiba rohkem annab kui mina? Kas ta kellegile suutäie wiina on ost? Kas ta teise tuba läheks kustutama, kui oma sealaut põleks?… Kuda pagan ma temaga sõbrustaksin? Mis juttu ma niisukesega ajaksin? Ei tea jo teine muust reakida, kui Saksa isandast ja Aniste papast ja hoolekandjatest ja lugemisest, igawesest lugemisest alglõpmata! Mõistan jo küll, mis pudru ümber ta keerleb. Wõeti teine pika, pika ootamise järele palwerahwa hingekirja wasta — no nüid kiheleb süda ammugi juba hoolekandjaks soada, ettelugejaks tõusta, et siis kõik imestaksid: ‚Näe, Tõnu-Peetri Madis koa aupingis, püha meeste aujärje peal, istub Aniste papa paremal käel, kust tema tu-
