— 56 —
juures puskari pea täis, siis oled niisama tark wõi niisama loll, kui Maltsweti Juhani piiblikäänutamist oled kuuld. Jumala eest, ma paneksin kõik inimesed parem tantsima, kaarta lööma ja loba ajama, kui neid niisuguse unistaja palwetundi soadaksin!… Sina ise lähed muidugi koa?“
Anu mähkis last, kes üles ärganud, suurerätiku sisse.
„Ja,“ kostis ta tasa, aga kindlalt.
„Seda ma arwasin!“ naeris Taawet, kasukat seljast kiskudes, pilkawalt, kuna Wikerpuur uksest wälja oli lipsanud, et oma lubadust hobuse lahtirakendamise poolest täide saata. „Seda ma arwasin! Oled jo Kiisa Mihkli käbikene! Unikülast wõiwad jo üksi unistajad wälja tulla… Üks niisuke luusis ja luuras täna kikiwarbul kõrtsis ämber. Luges muidugi minu wiina-suutäisi. Waja jo mu naisele ja terwe külale õhates ja silmi punnitades kõrwa sosistada, et Lõhmuse Taawet jälle kõrtsis käis ja nii ja nii mitu lonksu kurku kallas. Nagu see tema asi oleks! Nagu oleks teda keegi minu walwajaks pand! Juudas, niisuke!… Kui see kuradi wagadus inimest ausaks ei tee, mis temast siis õieti kasu on? Kas õige inimene kellegi peale läheb kaebama, kellegi kõrwa läheb paha sosistama? Kas tead, Anu, kõik teie wagadus ja pühadus põle poolt kopikat weart!“
„Ära tee pattu, Taawet! Tõnu-Peetri Madis põle sinu peale ilmasgi kaebamas käind. Tal on ainult hale meel, et sina nii jumalakartmata oled, aga ta loodab, et sa siisgi weel kord meelt pöörad.“
„Näe imet, kuda sa kohe tead, kellest ma reagin!“ hüidis Lõhmuse peremees, ja ta silmad saiwad tigeda kiirge. „Ma põle kellegi nime suhu wõt, ja sina hakkad kohe krapsti Tõnu-Peetri Madisest kinni! Nagu teisi pugejaid ja susijaid wallas wähe on!“
„Kas sa siis Madist ei mõeld?“
Selle lapselik-õiglase küsimise peale ei wõinud Taawet muud kosta kui:
„Mõtlesin jah!“
„Sellepärast! Ja Madis ei soowi sulle midagi paha, waid ainu-üksi head. Tal on kahju sinust, nagu minul sinust
