33.
Albu weresaun.
Kuna peastjad ja peastetud mõisast lahkusiwad ja igasse külge laiali läksiwad, oli haagikohtunik oma truu sulasega kohtutuppa tagasi astunud, kus sedamaid kibe kirjutamine algas.
Hakati mässajate nimekirja walmistama.
Sest mõisniku keeli oli see, mis Ahulas praegu sündinud, mäss. Selge, puhas, wõltsimata mäss. Mäss, nagu kõik endised mässud.
Mäss oli mõisniku keeli see, kui mõni aasta waremini Mahtra talupojad endid wõeriti mõistetud seaduse pärast ei tahtnud wigaseks wemmeldada lasta. Mäss oli see, kui Anija talupojad paar kuud hiljem sellesama wigase seaduse kohta kuberneri käest seletust läksiwad paluma. Ja mäss oli, et nüid salk Madise kihelkonna talupoegi, kes haagikohtunikku paari seltsimehe pärast põlwili paluma tulnud, selle kohtuniku südame-kõwaduse tõttu silmapilguks enesewalitsuse kaotasiwad.
Mitte talupoja wastuhakkamine mõisnikule ja tema politseile, waid mäss ülemuse, mäss walitsuse wastu!
„Riiklik kord“ oli hädaohus!
Walitsuse autoriteet oli wankumas! Seepärast „tarwilised abinõud“ käsile, et riiki ja walitsust ülewal hoida, peasta!
