— 593 —
Just nendest abinõudest selgus jälle kord, mida Balti mõisnik, see wapper riigi- ja walitsuse-peastja, oma keeles kõik mässuks nimetas.
Käputäis talupoegi ei lasknud ühte oma meest peksta — nende wastu kutsuti sõjawägi wälja!
Jah, sõjawägi!
Weel selsamal päewal läks Ahula mõisniku von Grünewaldi poolt kiirkäskjalaga Eestimaa kubernerile Tallinna nõue, sedamaid sõjawäge Järwamaale läkitada — mässama hakanud wäljarändajaid „waigistama“…
Herra von Grünewald oli tõsine, kui ta selle nõude ametlikult paberisse pani. Ta ei naeratanud mitte kordagi.
Kaine peaga oli ta ka.
Ja mitte wäga äritatud.
Üsna rahulise, kindla käega kirjutas ta, saadetagu temale sõjawäge appi!
Pani kirja suure, kodus lõigatud kohtu-ümbriku sisse, tilgutas hulga ametlikku lakki peale, wajutas päratuma kroonu pitseri otsa ja saatis kulleri-küidiga linna. Kõik, nagu kord ja kohus, kui riik hädaohus, kui walitsus hukatuse äärel…
Miks ka mitte! Teadis ta ju, kellele ta kirjutas. Teadis ta ju, et mees, kes kirja loeb, teda mõistab. Et sellele mehele meeldegi ei tule, kirja lugedes naeratada, pead raputada, suuri silmi teha…
Herra von Ulrich teadis ometi, nagu herra von Grünewaldgi, mida mõisniku-keeli „mäss“ tähendab ja et mässajate wastu sõjawäge saadetakse… See mäss pidi herra von Ulrichile seda mõistetawam olema, et see wäljarändajate mäss oli, nende kuritahtlikkude isikute mäss, kelle kahjuliste püiete wastu teiste sakste seas ka kuberneri herra von Ulrich wõitles.
See mäss tuli ju nagu kutsutud!
Nüid wõis Krimmi haigust hoopis tõsisemalt rohitsema hakata. Nüid wõis talupoegade seas niisugust hirmu sünnitada, et nad Krimmi peale ainult weel wärisedes mõtlewad. Mui-
