— 597 —
waatab ta mõisamaja ja selle ümber olewa wäheldase puiestiku poole, teiselt poolt üle Albu wäljade lagendiku, mida kuusikud ja kaasikud eemalt kolmenurgana piirawad. Sealt männiku-serwalt tuleb ligidal olew Madise kirik nähtawale, rehest paremal käel, weel lähemal, tõstad kuusiku-tukkadega kaetud mägi oma madala-wõitu turja.
Wangikojaks tarwitaw rehi jäeti kütmata. Mis sest, et Mardipäewa-aeg oli, et talwe-kuu lume-saju ja mõne-graadilise külmaga kätte jõudnud! Wõi mässajatele weel sooja tuba!
Muidugi peeti wangisid ka pimedas. Kuna päewal wärawate pragudestgi mõni kiir sumedat walgust sisse peases, elati hämarikust hommikuni päris kotis. Wõi mässajatele weel walgust!
See kõik polnud aga nii wäljakannatamata, ega mõisniku poolt nii iseäranis inimsuseta. Tema loomad, keda ta talupoegadega umbes ühele astmele seadis, elasiwad ju ka kütmata ruumides ja widewikust walgeni pimedas. Ümberkäimise wahe oli aga selles, et pimedas külmetawatele talupoegadele süia ega juua ei antud, millest ometi kõige halastamatam peremees oma kõige pahemaid loomi ilma ei jäta. Kõik need inimesed peeti näljas ja janus — ilma leiwaraasuta ja weetilgata —, kuni sõjawägi Tallinnast pärale jõudis, ja see kestis kolm kuni neli päewa! Kedagi, ka wangide omakstest, kes sinna toitu wõi jooki oleks tahtnud wiia, ei lastud rehe ligi. Mitmekordselt taheti neile mõisniku-orjusest ärakippujatele maitsta anda, kuda peremehe käsi karistab — seest- ja wäljaspidi kuni hingeheitmiseni. Seda nõudis Saksa kultura, seda nõudis ristiusk, seda nõudis herraste kuulus „südameharidus“…
Isewärki elu walitses wangistuse-päewadel ja -öödel Kukunoosi rehes.
Usuõhinaga täidetud maltswetlased wangide seas pidasiwad esiotsa kirglisi kiitlemise-kõnesid oma kannatamisest, trööstisiwad ja julgustasiwad üksteist prohweti- ja apostlikeeltel, pidasiwad õõguwaid, märatsemise-leilini ulatawaid palweid. Ime-usk torkas nende seas jälle elule; nad lootsiwad mingi äkitselt tulewa üleloomulise peastmise peale, wähe-
