— 598 —
mast aga pidi selle kannatamise eest mingi suur taewalik tasu tulema. Nendele wastu rääkisiwad lihtsal inimlikul wiha-keelel mõned ilmalikumad ja päris ilmalikud, kes asjas midagi jumalikku, midagi püha, midagi õnnestawat näha ei tahtnud, kes mingit peastwat imet ega tasu ei oodanud, waid kes, nagu Lõhmuse Taawet, hüidsiwad: „Ärge reakige Jumalast, waid reakige kuradist! Teine inimene on teise kurat ja saks on talupoja kurat. Eks te ole sellest kuradist küll juba kuuld, oma wanemate ja wanemate-wanemate käest põlwest-põlweni. Ta peaks teile tuttaw olema! Aga kas Jumal on appi tuld? Kas ta on imet teind? Kas ta on kedagi kuradi käest palwe peale ära peast? Ärge segage selget asja ära! Kurat nuhtleb meid, sest et meie tema orjusest ära tahame minna. Põleks meil seda nõu old, siis põleks meie täna Kukunoosi rehes külma, nälja ja jänu käes keppisi ootamas. Kepid saame kätte, mehed, pange tähele! Kätte saame nad, ilma et Jumal meie peastmiseks wäikest sõrmegi liigutaks. Aga seda ma ütlen teile kõigi kuradite nimel, mehed: kes meist elama jääb ja weel oimu jaksab liigutada, wa’ jalanarts, wa’ krae oleks ta, kui ta mitte saksa orjusest ära ei läheks ja teisi hulga-kaupa kaasa ei wiiks! See on ju paraku kõik, mis meie wäetikesed teha jõuame!“
Ja tõepoolest — näis, nagu hakkaks säärane „ilmalik“ arwamine asja kohta ka usumeeste seas wiimaks maad wõitma, seda enam, mida piinawawaks nälg ja janu läksiwad, mida kangemaks külm liikmed tarretas, ilma et kusgilt abi oleks tulnud, ilma et taewased wõi maapealsed wäed halastust oleks awaldanud. Elawamad usulised ja palwelised meeleawaldused suikusiwad, tume waikus heitis usklikkude kogu peale, aga selles hauduwas waikuses kääris sapp, imbis mahatallatute wiha rõhujate wastu, mis rusikasse tõmmatud käte ja üksikute, kokkupigistatud hammaste wahelt wäljatõugatud wandesõnade läbi ilmsile tuli.
Wõimetute wingerdaw wiha wägewate wastu!
Seda kihwtisem, mida wõimetum.
Aga ta andis õnnetutele wisadust ja uhkust, külmetada, nälgida ja jänuneda, ilma waenlaselt armu mangumata.
