— 601 —
tulema, mis nende rinnas jälkuse oma töö kohta maha suruks, mis nende silmadele kaed ette paneks, et nad õieti ei näeks, mis nad teewad, mis nende kõrwad kurdiks teeks, et nad oma ohwrite walukisa ei kuuleks.
„Jooge, lapsed, teie töö on raske!“ hüidsiwad helded saksad ja patsutasiwad soldatitele isalikult õla peale.
Kes neid nõnda, lahkusest nõretawatel nägudel, lihtsoldatitega wennaust nägi sobitawat, pidi arwama, et ju armsamaid, südamlisemaid inimesi ilma peal ei olegi…
Kui soldatite nägudest loom wälja paistis, see kiskja, keda neile wiinaga sisse joodeti — wiinaga ja selle walega, et neid suuri kurjategijaid toodud nuhtlema — siis algas Albu weresaun.
Pooljoobnud sõjamehed seati ringi, rehewärawad tehti lahti ning ükshaawal hakati nälginud wangisid nende küisi wedama.
Öösel oli lund juurde sadanud, poole küinra paksune walge waip kattis maad — surnulina, mille talwisest udust läbi tungiw päike kergesti siretama pani. Warsti punab tema pealt suur wereplekk päikesele wastu…
Rehest wäljatoodud ja peksjate ringisse tõugatud ohwril rebiti riided seljast maha, need laotati lume peale ja sellele asemele tõmmati halasti inimene kummuli. Soldat istus talle pea, teine jalgade peale. Siis astusiwad lööjad tegewusesse, mees kumbagile poole, kepijämedused wemblad käes.
Hoopisid ei loetud. Käsk oli, igale mehele nii kaua anda, kui ta weel elumärkisid awaldab. Hoopide arwu järele sai see wähem pureda, kes ennemini ära minestas. Waadati aga teraselt järele, et weel elawat surnuks ei peetud. Löömine lõpetati alles, kui peksetaw jääkülma wee all, mis talle ta werest nõrguwa ihu peale kallati, enam silmigi ei liigutanud. Niisugune waigistatud mässaja wisati peksjate ringist wälja, eemale lume peale maha; ta werest liikuwad riided loobiti talle järgi. Mis temast seal saab — hingeheitmiseni peksetud halasti inimesest lume peal mõne graadi külmaga — selle järele ei küsinud karistajatest muidugi keegi.
Uus mässaja ette!
