— 604 —
Nüid ei põlwitanud Anu enam üksinda. Ta leidis enda kõrwalt oma ema ja kõige wanema õe. Ja weel muid naisi ja neitsisid sigines warsti nende kõrwale põlwitama, ja wiiwaks leidus ka mehi, keda jalad enam ei kandnud, werepulmaliste wendasid wõi elatanud isasid. Ja kõik tegiwad, nagu Lõhmuse Anu eel teinud: wahtisiwad üles ja wahtisiwad alla ja pärisiwad ülewalt järele, kuda see all kõik wõis sündida — kindla keelu, selge seaduse wastu! Ja miks seaduseandja oma wägewusega wahele ei astu ja lõpetust ei tee weretööle, mis ju ise walju kaebamisega tema poole üles kisendab!
Nad ei saanud wastust.
Kinniseks, läbitungimataks jäi taewa hall, kalk rind. Jääkülmaks, osawõtmataks ta udu sees pilwetaw tusane palg. Päike oli tumehalli rünka taha pugenud, nagu ei tahaks temagi nende wäetikeste õiguste järele pärimist kuulda, nende asjata otsimist näha…
Siin all aga sammusiwad ülekohus ja wägiwald oma werist rada edasi. Joowastanud meeletumas wõidurõemus. Määra ja piiri tundmata. Ohwer ohwri järele weeti altarile, pidulikult, sõjakal pillimängul ja trummipõrinal. Pühitses ju ülekohus wägiwallaga pulmapidu. Õissa pulmad! Witsu küllalt, wiina küllalt, werd küllalt!
Lõhmuse Taawetile ja Kiisa Mihklile järgnesiwad mõned Ahula ja Orgmetsa mehed, siis inimesi Jänedalt, Seidlast, Orinalt, Wäinjärwest, kuni rida juhtumisi jälle mõne Tagura mehe kätte tuli.
Sealsetel maltswettidel oli suwest saadik „keretäis soolas“ Lasnamäel käimise pärast, sest et saksu, kes wäljamaal wiibisiwad, kohtumõistjateks ei olnud, kuna laisk ja arg opman nii paljude nuhtlemist oma wolil ei tihanud ette wõtta. Nüid, kus Albus suur üleüldine arwe-õiendamine algas, tarwitasiwad Tagura parunid, kes alles hiljuti koju tagasi jõudnud, parajat aega, et kõiki oma walla mässajaid ja mässumeelseid — neid, keda haagikohtunik taga nõudis, kui ka neid, keda nad ise süidlasteks lugesiwad — Albu weresauna saata, wõi, nagu noor parun wurrusid keerutades
