— 605 —
tähendas: „Wene parkalitele parkida.“ Selle parkimise eest ei hoidnud nad oma endise ühise liignaise isa ega wendagi, tema mehest hoopis rääkimata. Ka Kiisa Mikk, kes õemehega seltsis suwel wirgasti hoolt oli kandnud, et mõisapäewad Jumala pärast tasa saaksiwad, ja kellele opman oli tõotanud, et see ehk isa naha peastab — ka see wagune noormees, kes ei Maltswet ega wäljarändamise-õhutaja polnud, pidi Albu saunast läbi käima. Aitas küllalt, et ta Krimmi minejate maltswetlaste perekonnast pärit oli!
Sellesama saatuse alla langes kohe seepeale ka Aadu Wikerpuur. Nagu mõisniku tasumise-wiha halli wanaduse ees ei peatanud, nii ei peatanud ta ka wigase inimese ees. Et joobnud peksjatel häbipuna palge ei tõusnud, selle sandikese nõrka terwist weel rohkem rikkuda, see polnud ime, aga see puna jäi ka nende käskijate põske woolamata. Kui kasin selle wäikese wigase keha sees tuksuw elu oli, näitas see, et Wikerpuur juba umbes wiiekümnenda hoobi all hingetult maha jäi.
Elts oli, kui Aadu rehest wälja toodi, õe kõrwalt üles hüpanud ja peksuringile ligemale astunud. Ta jäi, kätega oma meelekohtasid surudes, seisma ja waatama. Korraga hakkasiwad ta silmad wett jooksma, ta rind lõi nuuksudes wabisema. Aga wist ei olnud see üksnes walu waid ühtlasi wihanutt, sest, trummipõrina sisse midagi karjudes, raputas ta peksjate poole mõlemaid rusikaid…
Aadu järgi tuliwad, mõne muu oma ja wõera walla mehega waheldades, Tõnu-Peetri Madis, Pärtli Willem, Kadaka Toomas, Alt-sauna Tõnis ja isegi maltswetlaste seast ammugi wäljatõugatud Sanglepa peremees wemmalde alla. Wiimase kohta oli mõisas arwatawasti kuuldud, et ta kord „Samaraga“ tegemist oli teinud…
Mida Albu rehe ees nowembri-kuus 1861 meeletuma wemmeldamise poolest toime saadeti, selgugu sellest, et umbes weerand tuhat soldatit terwe päewa, hommikust õhtuni, wahet pidamata töös oliwad, üksnes lühike lõuna-aeg maha arwatud!! Ja walmis ei saanud nad õhtuksgi weel. Nii rohkesti oliwad Järwamaa saksad oma „alamate“ seast riigikorra ja ülemuse waenlasi leidnud!
