— 609 —
mis wiibiw poeg, kes seal praegu weel heal terwisel elab, sai wõerasema käest isa surmasõnumi. Maltsi naine mõlemate lastega pööras Wenemaalt kodumaale tagasi. Lastest suri teine tee peal ära. Ema läks Tallinnas uuesti mehele, aga warsti pani ka tema silmad igawesele unele kinni. Ja mitte kaua hiljem korjas surm ka ta wiimase lapse ära.
Nõnda lõppes selle perekonna kurbmäng.
Pearn Heina ja tema seltsimehe edaspidisest saatusest ei ole midagi teada. Nad läksiwad ja kadusiwad. Nagu paljud enne ja paljud pärast neid.
Siberi kõht on lai. Sinna mahub legionide kaupa kannatajaid sisse. —
Kes aga nüid arwab, et Albu werekohtuga ja Tallinna kaelakohtuga Järwamaa maltswetlaste süi lepitatud ja kustutatud oli, see eksib. Nii kergesti ei nuhelda armuõpetusetoojate ja kultura kandjate riigis. Karistuse-asjus tehtakse siin „puhas töö.“ „Kombelisele“ karistusele Siberi ja wangikoja näol saadeti weel kõwa aineline karistus järgi.
Nuheldud nuhtlusealustele kamandati soldatid kaela. Nende talud ja saunad muudeti kasarmuteks. Mehi, kes neid wemmeldanud, pidiwad nad nüid weel toitma ja nendega oma urtsikuid jagama. Ning hästi pidiwad neid söötma, jootma ja magatama — nõuda oli ülemuse kõwa käsk. Ja mitte kuu wõi kaks ei pidanud see määratu koorm nende waeste, ärakurnatud talupoegade seljas lasuma, waid terwe pool aastat — kuni kewadeni!
Mäherdune talwe oli see, mis need wiletsad ära pidiwad elama!
Teatawasti oliwad wäga mitmed kewadel oma talud ja kindlad teenistuse-kohad kaotanud. Helded inimesed, usuwennad ja mitte-usuwennad, andsiwad neile küll peawarju ning suwel ja sügisel, kas wõi palja kõhutäie eest, ka heina-, lõikuse- ning wiljapuhastamise-tööd. Siisgi oli nende puudus töögi-ajal nii suur, et nad, mööda soosid ja rabasid rännates, marju pidiwad noppima — pohle, mustikaid ja jõhwikaid — ja neid kopikate eest müima, et endid oma hädas wähegi aidata. Mida tahtsiwad need õnnetumad
