— 612 —
ühesugused. Warsti oli kaup tehtud, kontraht ametlikult kinnitatud ja sisserändajate passid ja rewisjoni-kirjad Simferopoli kameralhoowis toimetatud. Seega oli nende perekondade side kodumaaga seaduslikult katkestatud: nad wõisiwad sealt kui Krimmi elanikud lahkuda, kui nad siit saadud paberid seal ette näitasiwad.
Kuna Ants Kõrge kui poissmees kohe Krimmi jäi ja seal teenima hakkas, pööras Kaarel Gustaw Silejew Määrmanniga kodumaale tagasi, et hiljem oma perekonnaga teiste ärarändajate seltsis kauget teekonda uuesti ette wõtta.
Paar nädalat hiljem läks teise rahwaseltsi wolimees, Kruusimäe Ants Walkmann Ahulast, umbes wiiekümne perekonna passidega teele. Temal oli tõlgiks seesama wana kroonumees Tõnisson kaasas, kes juba Maltsweti ja selle wennapoja seltsis Krimmi reisu minewal aastal ära käinud. Nemad walisiwad tee, mis Tõnissonil juba tuttaw oli: Peterburi ja Moskwa kaudu.
Kähku saadeti ka selle saadiku kaubad suguwendade kaasabil toime. Ruttamise tarwiliseks põhjuseks oli muidugi see, et rahwas kodust peatselt ja takistamata tulema saaks; ei olnud asujad Krimmi jõudes walitud maaga rahul, siis jäi neile ka weel wõimalus, hiljem oma tahtmise järele uut kohta omandada.
Sellele seltskonnale kaubeldi mõisaomaniku proua Maria Dalajewa käest Simferopoli ligidal, Salgiri jõe ääres olewa Kara-Kijati küla maad ära. Sedamaid reisis ka Walkmann tarwiliste dokumentidega Eestimaale tagasi.
Siin algas äraminejate seas nüid kibe ettewalmistamine pika teekonna wastu. Kõige pealt püiti rahaks teha, mida mitte kaasa ei wõidud wõtta. Loomad, majakraam, tööriistad — nii palju kui seda wara kellegil weel omaks oli — müidi ära, enamisti wähese hinna eest, wõi anti muidu tuttawatele ja üleaedsetele, kes maha jäiwad. Igaüks püidis oma kukurt kauge tee ja teadmata tulewiku wastu wõimalikult paisutada..
Kerge see ei olnud. Müia oli wähe ja hinnad tol ajal juba muidugi madalad. Juhtus kehw aasta olema,
