— 621 —
samad oleme kui teised tema lapsed. Ma karjusin tema poole iseäranis palawalt siis, kui meie inimesed Kukunoosi rehe ees hirmsate hoopide all ägasid. Ma wahtisin kisendawa hingega üles taewa poole ja mõtlesin: Nüid peab misgi ilmutus tulema, seda silmapilku ei wõi taewane isa tarwitamata jätta! Ja kui meie ka silmadega misgit imet ei näe, ja kui meie oma kõrwadega midagi ei kuule, siis kirjutab Kõigewägewama käsi meie südametesse, mis tal meile ilmutada on… Ei ühtigi! Minu hing jäi tühjaks ja ka teistest põle keegi lausund, et Jumal neile midagi kuulutas… Kas mäletate, kuda meie Lasnamäe all laewa ootasime? Laewa ja oma usuisa? Nad ei tuld. Ja ülewalt ei öeldud meile mitte, miks nad ei tuld, ehk meie küll kõik seda põlwili palusime… See oli seesama… Ütelge nüid, kust meie teame, et meie rada õige on ja et meie hinged armu on soand?“
Talle wastati palju, seletati palju, põhjendati, kinnitati, tõotati palju. Teda sõideldi nõdrausuliseks, kannatamataks, tuulemeelseks. Alandlikult wõttis ta nende süidistused ja etteheited wastu, palawad pisarad weeresiwad tal üle põskede. Aga kui ta neist lahkus, wõttis ta oma hinges näriwa ussi tapmatalt kaasa, ja tal oli tundmus põues, kui ei oleksiwad need targemad temast mitte targemad.
„Ma tahan oodata ja otsida,“ ütles ta neile, ja läks koju ja pidas sõna.
Taawet Lõhmus aga oli oma kodusest hingepeastjast lahti saanud.
Pime ei wõinud pimedale teed näidata.
Wõi ei wõinud pime nägijale teed näidata?…
Taawet hakkas alles kewade poole toibuma.
Ta ärkas nagu raskest, piinawast unest, lõi silmad ringi ja küsis ehmatades: Mis ma olen teinud?
Kahju oli suur.
Ja selle tasumiseks ei jäänud enam palju aega.
Ainult natuke oli tal summale, mis Seenepalu Andres talle uue kodu asutamiseks laenas, oma käest juurde lisada.
