36.
Minekul.
Wäljarändajad oliwad lahkumise lehe-kuu peale määranud. Kümmekond perekonda, kes ettewalmistustega waremini walmis sai ja kes wähema hulgaga parema arwas reisida olewat, läks juba mai algusel teele. Nimetatud kuu keskmisteks päewadeks jõudis see rahwakond, kelle juhiks Kustas Mäännann oli, nii kaugele, et lahkumise peale wõis mõelda, kuna maakuulaja Ants Walkmanni seltskond, kes weel eeltalitusi toimetamas ja kogunemas oli, paari nädali wõrt teistest maha kippus jääma.
Määrmanni rahwas oli enamisti Madise kihelkonnast, Maltsweti usu peapaigast pärit. Kui äraminekuks kõik walmis seatud, tuli lahkujatele meelde, seda kohta Jumalaga jätma minna, kuhu nad oma Manalasse kolinud kallimad sängitanud. Mõte leidis muidugi üleüldist wastukaja, ja rohkel arwul kogus maltswetlasi Madise surnuaiale, et wiimast korda omaste haudadel palwetada ja armsatest mullaküngastest mälestust kaasa wõtta.
Ka kirikuõpetaja paluti surnuaiale.
Seesama õpetaja, kes neid kantslist nii terawalt sõidelnud, nii haawawalt noominud ja kelle wastu nad ise nii sagedasti waenulikku meelt awaldanud! Sellesama kiriku esitleja, mille õpetustesse nad oma lahk-usuga prao kiskunud,
