— 623 —
mida nab laites arwustanud, mis nende meelest küllalt õieti ja täiesti pühakirja alusel ei põhjenenud.
Ja need lapselik-pehmed talupoja-hinged, kes lahkumise-haleduses kõik waenu ja wiha unustasiwad, soowisiwad pealegi, et nende wastane neile mõne palwesõna ütleks, nende jumalagajätmist waimuliku kõnekesega pidulikumaks ja pühalikumaks kaunistaks!
Õpetaja Gebhard ei jätnud nende soowi täitmata. See soow meelitas teda. Näis ju, nagu oleks lahkumise-kurbtus senised wastased tallekesed endisesse karja tagasi ajanud. Seestpidi rõemu maitstes niisuguse allaheitmise üle, pidas ta neile haudade wahel pika ja ülilahke lahkumise-kõne. Lõhest, mis neid lahutas, ilusasti mööda minnes, sidus ta neile tungiwalt südame peale, „oma kallist ewangeliumi usku“ ka kaugel wõersil truudusega kinni pidada ja selle usu põhjal oma hinge- ja waimuelu eest ärksalt hoolt kanda… Ja kui peaks wõimalik olema, et uus elukoht neid nende lootustes petab, et igatsus mahajäetud põlise kodu järele nende südametes ärkab, siis pööraku aga julgesti ümber ja tulgu tagasi! Waimulikud ja ilmalikud ülemad ja wanemad siin olla walmis, neid isaliku armuga jälle wastu wõtma ja neile tööd ja leiba muretsema…
Haledaid südameid ei ole raske liigutada. Selle odawa tagajärje sai noor kirikuherra täiesti kätte. Tema wiimased sõnad — need kõlasiwad ju pilkamisena talupoegade kõrwu — ujusiwad küll weidi jahutades sellest mõjust üle, aga üleüldiselt wõis ta rahul olla, sest ta nägi niiskeid silmi ja norus päid. Hulga eesotsas, nagu karjane kunagi karja tipus, sammus ta kiriku juurde tagasi.
Siin tärkas lahkujate, iseäranis naiste, seas sooew, ka weel kord wanasse, igaühele nii tuttawasse pühakotta sisse astuda. Polnud ju ühtegi nende seas, kes mitte mitmete ja mitmete mälestuse-sidemetega selle nende aatelise elu keskkohta paigutatud tornihoonega ühenduses poleks seisnud. Selles, lageda kingu seljandikul seiswas tõsises, tuhmis ehituses oliwad nad oma kirikliku täisealiseks-tunnistamise neile sisse imetatud aukartusega selle kombe eest, millega seda toi-
