Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/631

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

37.

Werst wiletsust.

Määrmanni werstapikuses wooris walitses, kui lahkumise-kurwastusest wõitu saadud, esimesel paaril nädalal wõrdlemisi mõnus meeleolu, iseäranis selle aja jooksul, kus weel sugurahwa elamise-piirides oldi, kus weel oma keel tee äärest kõrwu kostis, kui ka teistes murrakutes, ja kus weel tuntud näojooni ja enam-wähem ka enne nähtud riidemoodusid silma puutus. Leidus Tallinnamaa külades ja mõisates uudishimuliste seas, kes ilmatuma rongi lähenemisel tee äärde wahtima ja imestama jooksiwad, weel isikuid, kes neid kui maltswetlasi ära tundsiwad ning haawawat naeru ja torkawaid pilke-tähendusi tagasi ei suutnud hoida, siis muutus lugu selle poolest warsti, kui nad Liiwimaa piirist üle saanud ja mida kaugemale nad Tartu poole jõudsiwad. Rahwas, kellele ajalehelugemine üleüldiselt weel tundmata oli, ei teadnud siin Maltswetist ega tema usuliikumisest midagi, wälja arwatud muidugi mõned üksikud, kes sellest juhtumisi poole kõrwaga kaugelt kuulnud wõi kes „Perno Postimehe“ lugejad juhtusiwad olema. Liiwimaa rahwas wõttis seda waeste ja wiletsate põgenemise-rongi igal pool ainult osawõtlise ja kaastundlise imestusega wastu, ja kui ta nende saatuse üle nende suust lähemat kuulis, tõmmas mõnigi silm niiskeks ning mõnigi