— 636 —
oma kodupaika maha jätma, jala kaugele wõersile rändama, see oli õnnetu, keda waja aidata ja toetada. Nagu lapsukesed jooksiwad nad külades hulgana rongile wastu, lõiwad risti ette, piirasiwad wõeramaa rahwahulga ümber ja hakkasiwad pärima, kust nad tulla, kuhu nad minna ja miks nad oma isaisade maalt ära rännata. Ja kui nad siis paari Wene keele mõistja kaudu kuulda saiwad, missugused põhjused selle rahwahulga põgenema sundinud, kodumaast ilma jätnud, siis piilusiwad nad oma mõisate poole, nokutasiwad arusaades päid ning ruttasiwad oma urtsikutest õnnetumatele tooma, mis neil tuua oli.
Enamisti oliwad need wärsked gurgid, sibulad ja sibula-pealsed, leib ning wahel natuke piima laste tarwis.
Gurkidega ei mõistnud eestlased midagi peale hatata. Nad oliwad neid mõisa rohuaedades kui „sakste asju“ küll näinud, aga söönud ei olnud nad neid mitte. Tühja kõhu pärast hammustas see ja teine küll tüki otsast ära, aga toiduks ei pidanud ta seda rohelist junni mitte. See Wenelaste heasüdamline anne jäi siis enamisti tarwitamata.
Linnade turudelt sai toitu osta, muu seas soolatud, kui ka wärsket kala; aga Wenemaa linnad on üksteisest kaugel; nende pikkadel wahedel saiwad rändajad tublisti tühja kõhtu kannatada, paljud wiimaks ka sel põhjusel, et nende raha otsa lõppes.
Selle, kui ka terwe raske, korratuma reisuelu tagajärjel hakkasiwad haigused wäljarändajate kallale tikkuma, iseäranis kõhutõbi. Esimesed, kelle seast see haigus piinaohwrid nõudis, oliwad lapsed, siis järgnesiwad ka täiskaswanud. Nõrgemaid ja wäiksemaid lapsi hakkas warsti surmale sülle warisema. Altsauna abielupaar kaotas oma „seitsmest“ esiteks mõlemad kaksikud ühe nädala jooksul ja siis warsti weel kolmanda. „Jumal on andnud, Jumal on wõtnud, Jumala nimi olgu kiidetud,“ trööstisiwad woori palwetegijad Wiiud ja Tõnist. Sellest hoolimata oli mõlemata kurbtus suur — seda suurem, et nad laste hauad wõerasse kohta maha pidiwad jätma. Tõnis pidi naist
