— 641 —
Nii kaugele kui silm ulatas — maa ja taewa kokkupuutumiseni — — weepeegli sarnane ühetasane lagendik — ilma puu ja põesata, ilma kingu ja oruta, ilma oja ja hallikata, ainult kollakas-halli kuluga kaetud — ärakõrbenud, ärapõlenud terwe maa ja iga taime-uiduke tema peal! Eluta, liikumiseta, kindlaks pinnaks tardunud hall meri, mis hinge tühjuse, õõnsuse, ääretusega täitis, mis südame kadunud oleku hirmul wärisema pani…
Ja see pidi nende Kanaan olema!
Siia oli nende usuisa ja prohwet neid asuma kutsunud, selle maa pärast ärarändamise-liikumise elule õhutanud!
Kas see mitte wana-sarwiku nõidus, tema tehtud kuri wiirastus ei olnud?
Kodumaa kaasikute ja kuusikute wahelt, järwede ja jõgede äärest, kinkudelt ja nõgudelt tulnud eestlastel ei olnud ju aimugi, mis lõunamaa põud tähendas. Säherdune mitmekuune põud kõrwetawa kuumusega, nagu ta sel aastal Krimmis juhtus walitsema. Põud, mis mulla seest iga niiskuse-piisa wälja imeb, iga taimelise elu surmab, maapinna suurte pragudega lõhki käristab ja suured jõed peaaegu tilgatumaks tühjaks joob. Ka mõlematele maakuulajatele, kes talwel siin käinud, oli ärarääkimata kurb waade, mis neil nüid silma ees seisis, uus ja põrutaw. Ei tulnud ehmatuse-ärewuses kellegile meelde mõtelda, et ju iga aasta põua-aasta pole, et siin inimese-hingegi ei elaks, kui see maa ikka niisugune oleks. Esimene mõjund ihuliselt ja hingeliselt ärakurnatud rändajate peale, kes siit puhkust ja kosumist nähtud waewa eest lootnud leida, oli nii sügaw, et uimastusele ja halwatusele määratu wihahoog järgnes.
See käis kõige pealt Maltsweti wastu.
Mitte ainult ei langenud Maltsweti prohwetlik ja usumehelik pühadus sel silmapilgul rusudeks, mitte üksnes ei häwinenud tema pea ümbert Jumala sulase ja ärawalitud apostli auwalgus, waid ka tema liht-inimlik wäärtus ja ausus wajusiwad üleni tolmusse.
