— 642 —
Sel mehel oli süda olnud, hulka rahwast kõrbe meelitada nälja ja jänu kätte surema! See mõte oli kõigi meelest koletu.
Unustati ära, et Maltswet sest saadik, kui ta Krimmi oma silmaga näinud, rahwa siiakutsumises kaunis ettewaatlik olnud, et tema wennapoeg, rahwa wolitatud saadik, tema nõuandmisel wõi nõusolemisel asujate tarwis maa minewal aastal just sellepärast wälja wõtmata oli jätnud, et Maltswet ja tema rahwa rahulolematust kartsiwad, kuna Gustaw Malts niihästi suusõnal Tallinnas, kui ka enne ja pärast kirjalikult Krimmi oludest maltswetlastele tõelise pildi oli kujutanud. See kõik unustati ära ja meeles peeti ainult, et prohwet kodumaal kallitest wiinamägedest ja paradiislistest wiljapuu-aedadest kõnelenud ja et tema see oli, kes kuulsa Tiskre ilmutuse abil rahwa kihinal-kahinal liikuma õhutanud. Ta oli oma kogudusele Eedeni sarnase Kanaani silmade ette nõidunud, ja nüüd seisis see kogudus Surnud mere soola lagendikul!
Mitte wemmaltgi polnud siit leida, millega wale-prohweti oleks wõidud läbi sugeda — nagu keegi kolklane hiljem hea wõllanaljaga kurtnud…
Muidugi ei jäänud rahwa wiha Maltsweti kõrwal ka tema wennapoja poole leegitsemata. Arwati, et see oma teadetes Krimmi olude üle — kas Maltsweti mõjul wõi oma peast — walet tarwitanud ja wäljarändajate hiljemate saadikute eest tõde warjata aidanud. Tal oli Järwamaa inimeste seas pealegi waremaid wastaseid, kes talle pahaks paniwad, et ta minewal suwel rannarahwaga eel Krimmi oli läinud ja selle seltskonna, kelle saadik ta oli, maha jätnud.
Mööda tühja, paljast lagendikku edasi rännates, leidis õnnetu rahwahulk ikka uusi põhjuseid, mis teda põlastuslise mõrudusega täitis.
Jõuti Tatari külade juurde ja nähti, missugustes urgastes siin elati. See oli ju waade, mis isegi Eestimaa suitsusaunadest tulnud wabadikkudel silmad laiaks kiskus. Pikad, madalad, kühmlised, upakile ja sorakile wajunud hallid sawi-
