— 644 —
tele ka kõige kallima hinna eest toitu polnud saada. Põud oli heina sootuks ära häwitanud, wili oli armetumalt ikaldanud. Bjelowodski proua saatis küll mõned korrad armu poolest odraleiba leeri, aga see ei ulatanud nii suure rahwakogu näljakustutuseks. Haigetele anti ka rohtu mõisast, aga et haiguse põhjused alles jäiwad — neid tuli weel juurdegi — siis polnud sellest mingit abi.
Kõhutõbi wõttis rahwa seas hukka läinud joogiwee mõjul warsti uut hoogu. Wett wõeti Alma jõest. See tähendab — Alma jõge polnud enam olemas, selle oli kuiw ja kuum põuaõhk ammugi tühjaks teinud; ainult tema põhjas, kiwide wahel, nirises weel kitsas sooneke wett, aga see polnud joogiwesi, waid soe ja maota wedelik, mis ainult piinatud januneja kurgust alla läks.
Kõhutõbi kurnas täiskaswanuid kaswama wõimuga, lapsi aga hakkas nagu kärbseid surema. Näis, nagu tunneks Alma jõe kallasmaa, mille mullapõues Krimmi sõja werisest lahingist saadik nii palju inimesi puhkas, jälle himu surma kätte närtsinud ihude järele. Umbes kaks nädalat oli rahwas siin leeris ja wähemast kümme wäikemat ja suuremat last maeti lahingipaiga ligidale, kõwaks põlenud Krimmi mulla alla.
Waremalt Krimmi jõudnud sugurahwas elas küll ligidal — Samruki küla polnud kaugemal kui seitse wersta —, aga sealt poolt abi oodata oli asjata, sest et samruklastel enestel igast asjast puudus käes oli, kuna nad ainult kroonu abil elu edasi suutsiwad jätkata. Täuawune kuri ikalduse-aasta tabas ka neid raskesti. Terwemad seltskonnast saiwad küll mõisaproua Bjelowodskaja käest pisut ajutist tööd — nad pandi mõisa-aeda maad kaewama ja rohtu kitkuma, kus juures Wene proua, kes neid igapäew waatamas käis, nende tööwirkust imestama õppis. Aga see ei ulatanud pika peale häda kustutuseks, seda wähem, et siit ju raha eestgi toitu saada ei olnud.
Nõnda wõtsiwad õnnetumad ühtelugu kaswawa haiguse ja nälja sunnil wiimaks nõuks, hobuseid jälle wankrite ette rakendada ja edasi rännata — Simferopoli linna poole,
