Lehekülg:Prohwet Maltswet Wilde 1906.djvu/644

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 643 —

urtsikud, korratumalt segamini, ilma tänawata, ilma õueaedadeta; suured, pool-rohtunud tuhamäed nende seas — tume kogu troostita kurbtust ja wiletsust! Ja niisugustes koobastes, mille inetust roheline ümbrusgi warjamas ja mahendamas ei olnud, pidiwad ka nemad elama hakkama! Oli neil ju teada, et nad Burluki külas tatarlaste majadesse pidiwad asuma.

Päikese põletaw lõõsk sünnitas rändajatele alalist suurt janu. Aga kusgil polnud wett, millega seda kustutada, millega haigete lastegi kõrbewat kurku niisutada. Külades leidus kaewusid, põhjatu sügawaid, millede sisse tinaga raskendatud pudel nii kaua wajus, et otse oodata andis, enne kui ta weepinnaga kokku puutus. Aga wesi, mis wälja winnati, oli haisew wirts. Ühes poollagunenud, mahajäetud külas nähti, kuda kuldnokkasid sadade kaupa kaewust üles lendas. Janunejad arwasiwad, et linnud kaewus joomas käiwad, ja otsisiwad sealt ka endile turgukastet. Nad tõmmasiwad pika köie otsas alla lastud pajaga mitu wirtsase ja kõntsase wee sees ujuwat surnud linnupoega üles, kes täiel mädanemisel oliwad. Nüid nägiwad nad, et lindudel kaewurakete wahel pesad oliwad, kust pojad esimestel lennu-katsetel kaewu oliwad kukkunud ja otsa saanud. Muidugi pidiwad hädalised oma janu ka siit kustutamata edasi kandma.

Näis, nagu tahaks saatus neid niikaua taga kiusata, kuni nad kõik nälja, janu ja haiguste kätte ära nõrkewad.

Kui wiiwaks Burlukki jõuti, leiti urtsikutest, mis mõisnikuga tehtud kontrahi järele Eesti sisserändajatele elamiseks oliwad määratud, senised elanikud, tatarlased, weel eest, kes wäljaminemise peale ei mõtelnudgi. Mõisniku-proua Bjelowodskaja, kes nende wastu midagi ei suutnud ette wõtta, oli seega lepingu murdjaks saanud! Nõnda puudus surmani wäsinud ja nälginud rändajatel ja nende haigetel peawarigi, mille järele nad 2½-kuuse teekonna järgi nii wäga igatsesiwad. Nad oliwad sunnitud, Alma jõe äärde, mille kallastikul küla seisis, leeri jääma — ikka weel lageda taewa alla!

Kuid see polnud õnnetuse tigedam osa. Meeleheitmisele ajas palju enam see lugu, et siin inimestele ega hobus-