— 646 —
Ülemus oli sunnitud, hädalistele appi tõttama, wähemast peawarju poolest. Kuberneri käsul andis linnawalitsus ühe linna sees olewa sõjawäe-kasarmu Eesti sisserändajatele ajutiseks korteriks. Sinna koliti siis kõige oma häda ja wiletsusega sisse. Esimest korda weerand aasta pärast magati jälle katuse all ja kindlate seinte wahel!
Aga see terwisline abi tuli liig hilja ja oli poolik. Mitte üksnes korterit polnud ju haigetel waja, waid ka korrapäralist toitu ning head rawitsemist. See puudus aga. Mis ime siis, et kõhutõbi ja selle kõrwal ka muud haigused endid peawarju abil üksi sugugi peatada ei lasknud, waid just kasarmus palju kurjema hooga laiale lagunesiwad, sest et suur rahwahulk siin hunikus koos pidi elama, — ruumis, mis nii paljudele liig kitsik oli. Warsti täitis end korter wäljakannatamata õhuga, sest et raskemad haiged oma wäljaheiteid eemale ei suutnud kanda. Kasarm ei muutunud mitte üksnes wiletsaks häda-laatsaretiks, waid ka haisewaks peldikuks.
Siit hakati põdejaid linna haigemajadesse toimetama. Warsti oliwad kõik hospidalid haigeid eestlasi täis. Aga ka siin sai kehwadele tõbistele ainult puudulik rohitsemine ja rawitsemine osaks, jaolt juba sellepärast, et haiged umbkeelsetele tohtritele ja talitajatele endi häda ja soowisid ei mõistnud seletada.
Nüüd alles hakkas sõber surm eestlaste seas lõikust pidama! Ei läinud peaaegu päewagi mööda, kus mitte üks wõi teine ärakurnatud tööori, kes Balti baronite sunnitöölt palja hinge ja tühja tõhuga tulema peasenud, silmad uuel kodumaal igawesele unele kinni poleks pannud. Oli päiwi, kus kaks ja kolm eestlast korraga haigemajast surnu-aiale weeti ja musta mätta alla maeti. Neile mõedeti siin lapike hingemaad kätte, mis parem oli kui kõik Wene riigi asumaad: ei see nõudnud tööd ega orjust, pakkus aga lõpmata puhkamist kõigest seni nähtud waewast. — —
Umbes niisama hädarikka teekonna järele jõudis paar nädalat hiljem teine woor Eesti wäljarändajaid Ants Walk-
