— 647 —
manni juhil Krimmi. Muidugi polnud nende inimeste ehmatus ja põlastus ärakõrbenud Kanaani üle mitte wähem, kui Määrmanni rahwa oma. Aga weel hoopis iseäralised hirmutused, mis warem-tulejatel nägemata jäänud, astusiwad nendele uuel kodumaal wastu, hirmutused, mis neile sellest kodumaast otse hinge-wapustawa esimese mõjundi peale sundisiwad.
Woor lähenes õhtu eel Karakijati külale, rändajate tulewasele asupaigale. Õhk oli selge, ainult ime-õhuke põuaudu lehwis kerge, läbipaistwa loorina üle lagendiku, kuna päike pikkamisi leigenewa palawusega sinawa wõlwi alumiselt poolelt alla säras. Kõik maa ujus weel eredalt sätendawa walguse käes, mis endas ainult nõrgalt algawat kullakuma ilmutas.
Korraga ajas põhja-ida poolt pilwerüngas ülesse, mis, ruttu kaswades, suure kiirusega lähenes. Warsti lõi taewas, mis praegu weel päikese-helgil selgelt sinanud, tuhmimaks, isewärki mustehall hämariku-wari heitis üle maa. Kõik tõstsiwad silmad üles, ka haiged ja wäsinud wankritel, et kahinal tulewat pilwe, mis wististi kosutawat äikese-wihma põues kandis, tänulikult teretada. Janunes ju maapind ja kõik, mis tema peal inimese, looma ja taime kujul elutses, jahutawa, karastawa joogi järele. Tule wihmuke, tule ometi kord ja anna sellele kõrbeks äraneetud maale wähegi haljam nägu!
Aga must pilw ei toonud wihma. Ta jõudis tumeda mühinaga Karakijati küla ja eestlaste woori kohale, ta muutis taewalaotuse mustaks ja tõmmas päikese ette paksu katte, nii et öö ümberringi walitses. Kuid piiska wett, ei ka terakest rahet ei kukkunud alla.
Ja ometi hakkas sadama! Tihedalt… rängalt… uputawalt… lämmatawalt…
Sadama hakkas paksu, mustja rahena midagi, mis meie põhjamaa-rahwal ihukarwad jälgil hirmul püsti ajas. Sadama hakkas elusaid loomakesi! Raheterad, mis langesiwad — nad elasiwad, nad roomasiwad, hüppasiwad, lendasiwad!… Ja nagu warsti nähti: nad oliwad ahned
