— 649 —
mille prohwet ja tema abilised usklikkude kogudusele asukohaks walinud!
Oliwad need mehed hullud peast, wõi ühte heitnud kelmid, kellel rahwaga oma isiklisel tulul mingi kuri nõu oli?
Aga enne weel, kui wiha Maltsweti ja teiste maakuulajate wastu ehmatuse-kohmetuses olewa rahwa südametes õieti põlema sai süttida, juhtus midagi, mis hirmu ja ärewuse uuele hoole keerutas. Waewalt oliwad inimesed, kui hobused rakkest wõetud ja wankrite külge seotud, külas öömajale jäänud, wäsinud liikmed istmete peale toetanud wõi asemetel wälja sirutanud, — seal kostis korraga wäljast luust ja üdist läbi lõikaw röökimine. Keegi ei teadnud, missuguse looma kõrist see kohutaw-kole ja ärarääkimata inetu kisa-heal tungis; säärane loom oli kõigile tundmata.
Hirmsale röökimisele järgnes wäljas sedamaid suur müra ja kära: hobuste trampimine ja puristamine, nende jooksumüdin, ümberkukkuwate wankrite ragin ja kolin…
Igaühe lähem mõte oli: mõni lõunamaa kiskja on hobuste kallale tikkunud ja murrab neid maha!
Urtsikutest wäljatormawatel inimestel seisis, nii palju kui pimedus näha lubas, pilt täis hirmu-segadust silma ees. Wankrite külge seotud hobused oliwad lõhkumas; ühed oliwad endid lahti kiskunud ja jooksiwad müdinal tuhat-nelja ringi, teised rebisiwad wankrid kaasa, kuni need ümber kukkusiwad — üks upakile siia, teine sinna. Hobuste ja wankrite räga seas jooksis kodumaa karu suurune murdja ringi ja röökis mis jaksas, röökis healega, mis inimestelegi põgenemise-himu jalgadesse kihutas.
Pimeduse pärast wõis metsalise nägu ja tegu niisama wähe näha, kui mahamurtud hobuste arwu kohta selgusele jõuda. Alles pikkamööda hakkas tõde tõusma, mõistatusline sündmus ilmsiks saama, ahastuse alt naerataw nali pead wälja pistma.
