— 648 —
sööma, õgima, häwitama! Mitte kosutust ei kallanud päratu pilw kolletanud kõrbepinnale maha, waid weel suuremat kadu, aina rüüstamist ja laastamist. Mis külas ja küla ümber weel wähegi rohulible wõi puulehe kahwatanud nime kandis, see kadus silmapilgul, nagu tulega häwitatud. Ja kus enam midagi polnud, kus maapind mustama lõi, puuke ja puhmake raagu jäi, sealt tõusiwad koledad söödikud üles ja lendasiwad kihisewal parwel sinna, kust weel midagi wähegi rohekat ja haljakat silma paistis. Kõik kohad oliwad neid täis — majade katused külas, tänawad ja aiad, rändajatewoori wankrikatused, inimeste pead ja riided…
Mitte piima ja meega ning kalli wiinaga ei wõtnud tõotatud maa ärawalitud rahwast wastu, waid Egiptuse nuhtlusega!
Rohutirtsude jäledat häwituse-tööd, millest nad seni ainult Piiblist lugenud, pidiwad nad siin nüid oma silmaga näha saama — juba esimesel päewal oma uues kodus!
Ja nad pidiwad kuulma, et see nuhtlus tänawu suwel juba mitmendat korda üle maa käis, et juba mõni nädal waremini niisamasugused söödikute-pilwed hommiku poolt üles oliwad ajanud ning põuast järele jäänud poolkõrbenud rohule ja wiljale teistkordse ning täielikuma kadu oliwad toonud. Nad kuulsiwad, kuda tirtsud, kui nad wäljade pealt enam midagi ei leidnud, jõgede ääres olewate wiljapuu- ja keeduwilja-aedade peale lennanud ja need lühikese ajaga lagedaks teinud, kuda nad isegi tubaka-põllud paljaks söönud, selle taime wihast maigust hoolimata, mis muidu kõik teised loomad temast eemale hoiab…
Rahwa ahastus ulatas meeleheitmiseni.
Seisti ristis kätega söödikute-sadu sees ja wahiti laiade silmadega ringi.
Ei jätkunud hingejõudu ja meelemärku, oma tundmusi sõnadega, kuuldawa healega awaldada.
Wõi see ärapõlenud kõrwe-lagendik, kus taewast wihma asemel rööwikuid ja söödikuid sajab, oli see kiidetud maa,
