39.
Pudenenud pühadus.
Aga sündmuse heal lõpul ning naljal, mida ta sisaldas, polnud rõhutud inimeste kohta mingit meeltlahutawat mõju. Üksgi suu ei weninud naerule, üksgi silm ei hakanud rõemsamalt ringi waatama. Oli ju kõigil weel rusuwa tundmusena see ärarääkimata kurb waade meeles, mida asumaa kõrbepind pakkus, ja need õgiwad rööwikud, mis neile natukese aja eest nii kohutawa etenduse andnud. Palju enam hakkas mure wajutise alt wiha wõimsalt üles keema, kibe wiha nende wastu, kelle läbi rahwas enda petetud arwas olewat.
Sel meeleolul leidis Gustaw Malts seltskonna eest, kui ta öösel Karakijatisse sugurahwa juurde jõudis. Kaks noortmeest, kellel teada oli, et Gustaw ühes ligidal olewas mõisas teenib, oliwad kohe õhtul temale sõna läinud wiima, et rändajad pärale jõudnud, nende seas ka Gustawi kaks allaealist õde, üks kuueteistkümne, teine neljateistkümne aastane, kes wenda, oma tulewast tuge, näha igatsesiwad. Oma peremehe käest leiba ja muud toidukraami kaasa saades — mõisas oli juba tuttaw, et sisserändajad walusat puudust kannatasiwad — läks Gustaw oma külalistega sedamaid mõni werst eemal olewa küla poole teele. Tema sammu kiirendas teade, et ta noorem õde teel külmetamise tagajärjel haigeks jäänud.
