— 654 —
järele tema juhil pidi sündima, käsile oli wõetud. Maltswet wõis endale selgesti ette kujutada, missuguseid tundmusi kõrbeks põlenud Kanaan rahwa rinnas äratab ja ta wõis enesele kindlasti öelda, keda kõige pealt nii armetult petetud lootuste eest wastutawaks saaks tehtama. Aga tal ei olnud julgust rahwa ette astuda ja tunnistada: „Mina pole mitte targem ja püham kui iga teine teie seast! Mis mina teile omal ajal kodumaal Kanaani piimast ja meest ja Jumala imedest kuulutasin, ei tulnud mitte Jumala, waid minu enese suust. Ma näen, et ma eksinud olen. Pidage mind ekslikuks inimeseks, nagu teie isegi olete!“
Ja eksliku, teadmata inimese seisupaigalt oleks Maltswet ennast niisama mõjuwalt suutnud kaitsta, nagu tema wennapoeg ja Määrmann ning Walkmann. Ta oleks rõhutud rahwast niisama hästi, ja oma kõne-osawuse tõttu weel paremini, wõinud trööstida, et ju praegune kõrbe mitte kõrbeks ei jää, waid juba kewadel jälle haljendawaks, wiljarikkaks maaks wõib muutuda.
Kuid prohwet arwas oma rahule paremaks, koguduse wihapilwe alt eemale hoida ja alles nähtawale ilmuda, kui sadu möödas.
Ta elas sel ajal linna ligidal, Sewastopoli maantee ääres olewas Puschkina mõisas, kus ta ööwahina teenis. Aabrami külast, oma sõbra Norti juurest, kus ta möödaläinud talwe ja suwe ära elanud, oli ta natuke aega enne kodumaa rahwa pärale-jõudmist ettewaatlikult siia asunud. Oma öösise teenistuse eest sai ta prii söögi kõrwal 8 rubla kuus palka — raha, mis tema kasinate tarwiduste jaoks täiesti ulatas.
Siin elas Juhan Leinberg wagusal, üksikut elu, ennast iga awaliku wäljapaistmise eest hoides. Öösel mõisa hoonete wahel pikkamisi ringi sammudes, oli sel langenud suurusel mahti, Krimmi tähtedele, mis tõmmusinisest taewast siretades ta peale maha wahtisiwad, siit ilma kaduwust kurta — kaduwust, mis ka teisest ilmast pärit olewate waimulikkude wõimude ees ei peata. Ainult oma lähemate sõprade ja tutta-
