— 653 —
Täna jooksis säärane trööst weel suuremal osal kõrwast sisse, teisest wälja, ning põuedes urgitsew wiha, näriwa mure-ussi sünnitus, otsis wisa hoolega ikka uuesti süidlasi, et nende peale end wälja heita. Nõnda jõudis järg ka jälle wana prohweti enese kätte, keda teel, kui Krimmi kõrbe sisserändajate silmade ees awanes, juba küllalt kurjal mõttel meelde oli tuletatud.
Nagu sel puhul esimeses wooris, nõnda oli ka siin sündinud: oma koguduse enamuse silmas kärises Maltsweti prohwetlik ja usuisalik pühadus katki.
Prohwet alanes korraga, sest et ta usklikkude ihulisi nõudeid ei suutnud täita, et ta wõimuses ei seisnud, oma jüngrite kõhu tulul imet teha, — ta alanes nende silmas lihtlabaseks patuseks, ekslikuks inimeseks, kuiwas õige pisikeseks igapäewaseks elukaks kokku — weel enam: ta wajus paljude meelest süidlasena, kergemeelse wõi koguni pahatahtlise petjana, oma koguduse ette tolmu ja põrmu sisse…
Usk näitas jälle kord, kui lähedalt ta kõhuga ühenduses seisab, kui wäga ta sestsinatsest kurjast ainelisest ilmast pärit on.
Tema süi kinnitusena tõukas rahwale weel see lugu wastu pead, et usuisa ja Kanaanisse rändamise pea-eestwõtja oma järelkäijaid uuel isamaal wastugi polnud wõtmas. Maltswet hoidis, nagu see ka esimese woori päralejõudmise puhul ilmsiks oli saanud, rahwast hoolega eemale. Sellest ei wõidud muud järeldada, kui et ta südametunnistus puhas polnud, kui et ta oma petetud kogudust kartis. Maltswet tunnistas enese nähtawasti ka ise pankrotiks. Ta mõistis enese koguduse-pea ning omausulise rahwa saatusejuhtija ametist ara redus-olemisega lahti.
Ja tõepoolest — see arwamine ei läinud märgist mööda.
Maltswet kartis rahwa meelepaha, sellepärast ei tõtanud ta oma karjakest Kanaani pinnal õnnistades wastu wõtma ja teretama. See oli seesama inimlik-wäiklane kartus, mis prohweti koguduse tipust peitu ajanud, enne kui suur põgenemine Egiptusest, mis ju usklikkude arwamise
